Ühine nimetaja

Erinevatele asjadele ühise nimetaja otsimine tekitab alati lisaküsimusi. Kui murdarvude liitmisel on vaja leida ühine nimetaja, peame lähtuma üldjuhul põhimõttest, et mida erinevamad on murdarvud, seda suurem peab olema ühine nimetaja.
Elunähtuste kirjeldamisel ei ole matemaatilistest liitmis-lahutamisreeglitest alati abi. Terviku seisukohast võib väiksem osa osutuda suuremast olulisemaks ja kvaliteet kvantiteedist tähtsamaks.
Demokraatlikus ühiskonnas määrab lõppotsuse enamus. Samas peame tunnistama, et üksikisikutel on otsuse kujundamisel küllalt palju mõjujõudu. Mida argumenteeritum ja põhjendatum on seisukoht või arvamus, seda suurem on tõenäosus leida sellele toetajaid ja kaasatulejaid. Vähemtähtis pole esitaja isik. Autoriteeti või avalikkusele tuntud esinejat usaldatakse enam kui tundmatut esileastujat. Oleme selles mõttes karja mentaliteediga, kellel on vaja õiget suunda näitavat juhtoinast.
Euroopa Liiduga ühinevatest riikidest oli referendumil kõrgeim toetusprotsent Slovakkias, kus ühinemist pooldas 92 protsenti valmimas käinutest. Leedus oli see protsent 91. Eesti (66,9) ja Läti (67) hääletajad olid jah-sõnaga tagasihoidlikumad. Vaid Malta poolthääletajate protsent (53,6) oli madalam.
Arvudest olulisem on lõpptulemus – kõik kandidaatriigid ütlesid Euroopa Liiduga ühinemisele «jah». Siim Kallas kirjutas Eesti Päevalehe artiklis: «Nüüd on meil Meie Euroopa. Nüüd me oleme Meie, eurooplased. See on hoopis teine tase.»
Arvan, et ekspeaminister ei väljendanud Eesti kuulumist Euroopasse vaid referendumi tulemust arvestades. Oleme kristlikus kultuuriruumis ikka kuulunud lääne kiriku mõjupiirkonda. Eestis on tegutsenud dominiiklased ja frantsiskaanlased, tsistertslased ja jesuiidid. Saksa luterlik pärand on mõjutanud eestlasi nii ratsionalistlikul kui ka pietistlikul ajajärgul. Sidemed baltisakslastega ulatuvad sajandite taha.
Viimastel aastakümnetel on suhtlemine Soome kirikuga olnud eriti aktiivne. Läbikäimine sõpruskoguduste tasandil on kindlasti mõjutanud meie koguduseliikmeid. Oleme omaks võtnud Skandinaavia kirikute liturgilisi traditsioone. Porvoo ühisavaldusega liitumisel tunneme anglikaani kirikuga vennalikku osadust. Norra kristlikud ühendused on toetanud väga suure materiaalse abiga Diakooniahaigla hoone renoveerimist. Põhja-Elbe kirik on aidanud taastada konsistooriumi hoonet ja välja ehitanud Usuteaduse Instituudi maja. Diakooniakeskuse ruumid valmisid Saksa partneri abil. Kiriku allasutused on tegutsenud partnerkirikute nõustamisel ja toel.
Seda kõike kokku võttes peame tõdema, et me pole sugugi ainult iseseisvalt tegutsenud. Ja ega see polekski võimalik. Vaimne side ja palveosadus on iseloomustanud kristlikku ühtekuuluvust läbi aegade. Vaatamata välistele erinevustele kuulume kõik ühte Ihusse ja tunnistame üht püha kristlikku Kirikut.
Kirikute Maailmanõukogu assambleel Harares tundsin kirevas kristlikus eluavalduses, kui sarnane oli siiski Euroopa kirikute esindajate kultuuritaust. Ja kui väike osa oli Euroopa esindajaid maailma kristlaste ühenduses. Kaugemalt vaadates oskad hinnata oma kirikut, kogudust ja kodu. Ja mõistad seda, et omi asju tuleb ise korraldada ja tekkivaid küsimusi lahendada. Keegi meie eest seda tegema ei hakka. Ka siis, kui me nimetame endid eurooplasteks.
Einar Soone, piiskop