Kas jõulurahu toob rahu ka kirikusse?

Olen kümmekonna Eesti Kirikus töötatud aasta jooksul kohtunud paljude kirikuliikmete ja vaimulikega. Ja alati on olnud nendes kohtumistes oluline usaldus ja vastastikune austus. Nii on sündinud ka mõni intervjuu, mis ilmalikule meediale on jäänud kättesaamatuks. Just tänu usaldusele. Küllap võivad paljud kinnitada, et see, mis oli öeldud omavahel, omavahele ka jäi. See on iseloomulik kogu lehele – austada ja usaldada inimesi ja kirikut.
Ent mis siis on juhtunud? Sain möödunud nädalal palvele, avaldada jaanuaris Saarte praostkonna vaimulike jutlusi, praost Veiko Vihurilt vastuse, et «lõpetan koostöö väljaandega Eesti Kirik». Kirjas on öeldud, et ta soovitab ka praostkonna vaimulikel kaaluda, «kas on moraalselt õige teha kaastööd väljaandele, kus avaldatakse järjepidevalt meie usuga vastuolus olevaid kirjutisi».
Tänasin teda vastuse eest. Aga vastata tahaksin just 20. oktoobri lehes avaldatud dr Urmas Petti artikli «Veeuputusest internetipornoni» viimaste sõnadega: «Et kellegi märtriks tegemine pole eriti arukas, peaks kirikus aga juba vähemalt Tertullianuse ajast teada olema. Luther kah tagandati, aga kae, mis sellest välja tuli.»
Parafraseerides Urmas Petti artikli algust, tõden, et toimetuses töötavad keskealised, valged ja heteroseksuaalsed naised, kes pole kunagi homoseksuaalset käitumist heaks kiitnud, tõsi küll, ka ühtki teistlaadse sättumusega inimest tümitanud.
Ma pole hariduselt teoloog ega oska kinnitada või ümber lükata, kas usuteaduse instituudis antav teoloogiline haridus on kooskõlas EELK õpetusega, nagu küsiti äsjasel kirikukogu istungil haridusassessor Ove Sanderilt  kuid lugenud juba mitmendat korda üle artiklid, mille üllitamist Eesti Kirikule ette heidetakse, näen ma nende avaldamises normaalset demokraatlikule ühiskonnale omast sõnavabaduse ilmingut.
Julgen isiklikult arvata, et Eesti Kirik on endiselt oma lugejaid austav, usaldav ja hindav.
Rita Puidet