Kutsumus olla misjonär

Enne jõule saatis Misjonikeskus vaimulikele pöördumise võtta kogudustes eestpalvesse Marimaal tegutsev Joškar-Ola kogudus ning meie misjonisaadikud Anu ja Juha Väliaho.
Pöördumises mainitakse, et kuigi Venemaa seadusandlust pole usuvabaduse osas muudetud, teeb Mari Vabariigi valitsus teatud konfessiooni kristlastele kitsendusi. Riiklikult tunnustatakse vaid islamit, loodususku ja õigeusklikku kristlust. Eriti palutakse eestpalvet sealsete koguduste töötegijate pärast, kes on hirmul oma tulevikule mõeldes. Kirjast selgub, et olukord on masendav. Mõni on teinud juba enesetapukatse ja kogudusemaja on kodutute päralt, kellele pakutakse lõunasööki ja turvatunnet. Palugem hõimurahvastele usukindlust ja misjonäridele Jumala abi ja armu.
Ega me väga sageli ei mõtle nendele kaaskristlastele, kes peavad elama ja tegutsema usutunnistajatena hoopis teistes tingimustes, võrreldes sellega, millega oleme siin juba aastaid harjunud. Seda üllatavam oli hiljuti ühe noore kirikuliikme teade, et tema soovib minna mõneks aastaks Keeniasse sealseid koguduse töötegijaid aitama. Väidetavalt ei ole Aafrikas tänapäeval enam inimsööjaid hõime ega julmi usuvastaseid vaenajaid. Kultuurikeskkond aga erineb eurooplasele tavapärasest olukorrast üsna paljudes asjades. Vaesus, surmatoovad haigused ja kirjaoskamatus iseloomustavad seda päikesepaistelist maad. Erinevad religioonid ja maailmavaatelised arusaamad pingestavad olukorda veelgi. Sellisesse piirkonda pikemaks ajaks tööle asuda ei ajenda kindlasti seiklushimu, vaid tõeline kutsumus. Nagu seda omavad ka Venemaa avarustes tegutsevad misjonärid.
Viimastel aastatel on mitu meie vaimulikku saanud kutse asuda teenima mõnd kogudust väljaspool Eestit. Meilt on mindud Austraaliasse ja Ameerikasse, Kanadasse ja Inglismaale. Kes pikemaks, kes lühemaks ajaks. Kindlasti annab selline võimalus uusi kogemusi ja tuleb kasuks vaimuliku teenimise avaramaks mõistmiseks. Uues olukorras kohanemine ja tegutsemine on kindlasti igale vaimuliku töö tegijale suur väljakutse. Kuid nendes kohtades ei ole tegu misjonitööga selle tavapärases tähenduses, vaid kuulutusetööga väljakujunenud koguduses.
Küllap on iga kirikusse tööle asunu tundnud väljakutset, kui ta on nõustunud käe adra külge panema. Kutse on kõikidele, nii sellele, kes peab linnasaginas teenima ja oma jõuvarusid arvestama, kui ka sellele, kes ääremaal on sunnitud arukalt toimima, et ta lootust ei kaotaks. Kogudustes valitsevad tingimused ei ole sarnased. Kui aga arvestame koguduseliikmete suhtarvu ümberkaudse elanikkonnaga, siis võime väita, et kõik Eestimaa kogudused on misjonikogudused. Oleme misjonärid traditsioonilisel kristlikul maal!
Misjonäri töö ei ole võrreldav ametniku tööga. Misjonäril peab olema taiplikkust ja oskust inimestega suhelda nii, et teda võidaks usaldada. Sõnal on suur mõju, aga vähemtähtis ei ole inimlik osadus. Kedagi ei saa seadusega sundida olema kristlane. Kedagi ei saa määrata misjonäriks, kui tal ei ole kutsumust. Isikliku spiritualiteedi ja teoloogiliste teadmiste kõrval on toimetulekuks vaja kutsumust ja kutseoskust.
Küllap vajame neid teadmisi veel enam Euroopa Liidus olles. Martin Kala kirjutab äsjailmunud Areenis, et sekulaarsus, mis peab peegeldama õiguslikku neutraliteeti, on sageli vaid sümboolse tähendusega ning vastuoluline. Kui Prantsusmaal tahetakse koolielu kujundada ususümbolitest vaba õppeasutusena, siis itaallased on seadusi käsitlenud huumoriga ja asendanud kohturuumis ristitähise elegantselt püha neitsi pildiga. «Tegu on kunstiteose, mitte enam ususümboliga,» teatasid arukad itaallased rõõmsalt, aga ka läbimõeldult…
Einar Soone, piiskop