Prantslased hädas «halbade» moslemitega

Kümmekond päeva tagasi protestisid tuhanded Prantsusmaa moslemid kavandatava seaduseelnõu vastu, millega soovitakse keelata moslemitest tütarlastel kanda riigikoolis usulist loori (hidzhab). Sellise seaduse kehtestamisel on ka rahva mandaat, sest enamus prantslastest pooldab hidzhabi kandmise keelustamist riigiasutustes, koolides ja töökohtades.
Seadusega ei taheta mitte ära keelata kõiki usulisi sümboleid, küll aga selliseid, mida kasutatakse demonstratiivselt ja provotseerivalt. Prantsuse president Jacques Chirac on oma kõnedes öelnud, et usuliste sümbolite kandmine avalikul alal on Prantsuse ühiskonnas mittesallitav ja selle ühiskonna vastane tegu.
Hidzhab on tekitanud probleeme ka islamiriikides. Näiteks Türgis on see juba kolmveerand sajandit keelatud, ka Egiptuses ei tohi riigiasutustes kanda usulist loori. Kairo ülikoolis keelati see hiljuti (vastuolu tõttu liberaalse haridussüsteemiga, kus on oluline roll diskussioonil ning seetõttu peab inimese nägu olema näha), mille peale moslemitest tüdrukud hakkasid kandma nägu katvat paberit. Seejärel keelati üksteise järel näo katmine paberi, käe või sõrmega. Isegi Hollandi Leideni ülikoolis, kus ma aasta aega tagasi olin, keelati eelmisest sügisest kanda usulist loori. Väidetavalt puhtpraktilisest vajadusest ja kõikidele kehtivatest reeglitest lähtudes.
Hiljutine Nobeli rahupreemia laureaat iraanlanna Shirin Ebadi on öelnud, et tegelikult pinged vaid kasvavad, kui loori kandmine keelatakse või kui see tehakse seadusega kohustuslikuks. Ebadist paremat eksperti annab leida, sest kogemusi on tal selles vallas palju – Iraanis oli usuline loor enne 1979. a islamirevolutsiooni keelatud, alates 1983. aastast on aga kohustuslik. Ebadi ise on avalikel esinemistel toonitanud enda kuulumist islamiusku, kuid samas ei ole ta tavaliselt esinenud usulise looriga.
Ega üks riietusese üksi nii palju paksu verd põhjusta. Kõige võimsamate lääneriikide juhid (nii Bush, Blair kui ka Chirac) on öelnud, et tegelikult pole probleem islamis, vaid «halvas islamis». «Halb islam» ei allu sekulaarsele ühiskonnale, on seotud rahvusvahelise terrorismiga, ei võta omaks üldtunnustatud norme läänelikus ühiskonnas ega rahvusvahelistes suhetes. «Hea islam» võtab omaks euroopalikud arusaamad ühiskonnast, pooldab demokraatiat, eluviiside ja väärtushinnangute paljusust, võrdseid õigusi naistele ja meestele, on salliv teisitimõtlejate suhtes.
Seega ei tee moslemit halvaks ja mitte-euroopalikuks see, kui ta ninas on 12 rõngast ja minitööriista komplekt ripub põse küljes, kui ta kannab mehena naiseriideid või vastupidi, vaid usulise loori kandmine.
Läinud aasta oktoobris oli mul võimalus vestelda ühe Inglismaal elava pakistanlannaga, kes ütles, et koraan siiski nõuab hidzhabi kandmist (ta kandis hidzhabi, mis kattis ta juuksed ja kaela – Prantsusmaal on koolist välja heidetud ka sellise hidzhabi kandmise pärast). Näoräti kandmine on paljudele moslemitele nende usu lahutamatu osa, nende usklikkuse tunnus. Tekib küsimus, kas USA, kes jälgib usuvabaduse eiramist kõigis maailma riikides, kavatseb kehtestada tulevikus Prantsusmaale sanktsioone usuvabaduse eiramise pärast?
Alar Kilp