Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Aeg atra seada

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number:  /

Mis võiks olla tähtsam, kui anda lastele eluks vajalikke teadmisi.
Üldhariduskooli usuõpetuse arengu kohta viimasel kümnendil võiks öelda, et ei see idane ega mädane. Kõik, mida tehakse, on väga hea, aga seda on tilk meres. Õpilaste absoluutne enamus on religiooniõpetuse osas jäetud ilma oma põhiseaduslikust õigusest haridusele.
Läheneva kevade eel tundub siiski, et ka religiooniõpetuses hakkab lumi sulama ja läbimurre võib olla lähedal.
Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Usuõpetajate Liidu, Usuteaduse Instituudi ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna visa ettevalmistus- ja selgitustöö on kogumas sünergiat. Dr Pille Valgu kaalukad sõnavõtud ei jää enam tähelepanuta. Mag Kaido Soomi organiseeritud religiooniõpetuse seminarid Tartus leidsid pressis laialdast vastukaja. 26. veebruari Postimehes ilmunud rektor Jaak Aaviksoo soovitusele koolides usuõpetust edendada lisandus 3. märtsil samateemaline «Foorumi» saade ETVs. Kohustusliku religiooniõpetuse kasuks antud 40% on üllatavalt hea tulemus. On ju veel hulk neid, kes toetavad usuõpetust vabatahtliku ainena. See, et religiooniõpetus peaks olema kõigile õpilastele kättesaadav, tundub olema peagi avalikkuse üldine tõdemus.
Astudes Euroopa Liitu, muutub religiooniõpetuse olemasolu üldhariduskoolis veelgi endastmõistetavamaks. Need, kes «sekulaarse» kooli toetuseks viitavad Euroopa erandile, Prantsusmaale, ilmselt ei tea, et just usuõpetuse puudumist üldhariduskoolis peetakse sealsete usukonfliktide üheks põhjuseks ja et Prantsusmaa on otsustanud viia religiooniõpetuse üldhariduskooli õppekavva.
Olin aasta tagasi Viinis rahvusvahelisel kiriku- ja riigi suhte konverentsil, kus Prantsusmaa esindajad väitsid, et küsimus on ainult selles, milliseks kujuneb kiriku osa usuõpetuses.
Kuivõrd kogu riiklik haridus on teatud mõttes ühiskondlik kokkulepe, tuleb selline kokkulepe leida ka religiooniõpetuse vallas. 11. märtsi Postimehes viitab taara- ja maausuliste esindaja Ott Heinapuu klerikaalsetele ja antiklerikaalsetele seisukohtadele ja ütleb: «Enne mistahes ametkondlikku või riigipoolset sundi selles küsimuses tuleks nende kahe leeri vahelised vastuolud lahendada, nii et kõik jääksid rahule.» Iseenesest on see õige, kuigi sellist olukorda, kus kõik rahule jäävad, vaevalt kunagi tuleb. Seda pole ka teiste õppeainete osas.
Arvan, et on aeg aktiivselt asuda religiooniõpetuse-alase rahvusliku kokkuleppe saavutamisele. Kuivõrd Eesti kuulub Euroopa kristlikkusse kultuuriruumi, lasub just kristlikel kirikutel kohustus taoliseks initsiatiiviks. Seda vajab kahtlemata ka kogu eetose ja kasvatuse lai valdkond. Nüüd, ELiga liitumise künnisel, teen ettepaneku alustada ettevalmistusi kristliku kasvatuse rahvuslikuks kongressiks. Usun, et sellesse tuleks kaasata nii Riigikogu kui ka valitsuse esindajad, ministeeriumid, kõrgkoolid, haridusasutused, pedagoogide, õpilaste ja lastevanemate lai avalikkus.
Küsimus pole ainult religiooniõpetuse formaalses rakendamises üldhariduskoolis, vaid paljuräägitud ühiskondlike väärtushinnangute ümberkujundamise vajaduses.
Selles suunas liiguvad ka üldhariduskooli õppekavade ümberkorraldamise ideed. Räägitakse ainevaldkondade määratlemisest – näiteks «mina ja ühiskond» -, mida koolid peaksid täitma vajalike teemadega – olgu ajalugu, kirjandus, religioon. Sel puhul tuleks kõnelda loomulikust religiooniõpetusest, mis kuulub teatud ainevaldkonda. Teame, et praegune õppekava on tasakaalust väljas ja ülepaisutatud, nagu «Foorumil» rõhutas ka Lauri Leesi. Vajame kiirelt uut kontseptsiooni, kus on koht religiooniõpetusel.
«Kui vaadata päevalehtede ja Delfi kommentaare, siis koguvad usuõpetust ja religiooni üldisemalt käsitlevad artiklid kommentaare sadades ja tuhandetes, nii et ainult Eurovisioon suudab nendega võistelda,» kirjutab Ott Heinapuu. Tähendab, see teema vähemalt ei mädane. Jääb ainult kaasa tunda kommentaatoritele, kellel puudub usuline haridus. On aeg atra seda.
Andres Põder,
assessor