Meie osaks on kingitust hoida

Pool sajandit tagasi kirjutas ülimalt tundlik eesti luuletaja Henrik Visnapuu oma Maarjamaa lauludes:
Ma kuulutan mägede vastu, veenirede vastu maas:
Sina, murelik Maarjamaa, astud rahvaperesse võitjana taas.
Rõõm tuleb su vastu kui ema, kui naine su nooruseeas.
Künkad hakkavad kõnelema ning väljad tõstavad pead…
Nii lootis kord kaugete aegade taga kodust kaugel Saksamaal üks meie rahva hulgast. Tema osaks jäi lootus.
Meie oleme näinud Eestimaa imelist vabanemist. Oleme näinud ka seda, et pikalt vangis elanud rahvas ei oska alati vabaduses õieti elada. Liiga sageli tundub Uku Masingul olevat õigus, kui ta ühel pessimismihetkel väitis, et eestlasele on vabadus vabaduseks tabada ja rabada.
Ehk oleksime meiegi vajanud 40aastast rännakut orjusest tõotatud maale, selleks, et tõotatud maale orjakombeid mitte kaasa viia või äkilise vabanemise eufoorias mitte segaseks muutuda. Ja ometi sündis vabanemise ime vaid ühe põgusa hetkega. See kingiti meile ja meie osaks jäi see vastu võtta ja kingitusega ilusasti ümber käia.
Mõnda oleme suutnud, mõne asja oleme ära rikkunud, aga täna võime öelda, et oleme riigina üsna lühikese ajaga muutunud vastuvõetavaks nii NATO-le kui ka Euroopa Liidule. Murelik Maarjamaa on astunud rahvaperesse taas.
Kas oleme sellest võitnud või kaotanud? Meie väikese rahva ajalugu kõneleb üsna palju üksijäämise rängast valust ja kaotustest. Kolm Balti riiki nopiti pool sajandit tagasi nagu küpsed õunad õunapuust. Olime igaüks nii üksi ja nii ise seisvad, et noppijal oli lihtne meid ühekaupa oma kotti toppida.
Mäletan Nõukogude armeesse minekut. Sattusime – viis väga erinevat eestlast – paljude teiste rahvaste keskele. Minnes me polnud sõbrad, aga kohale jõudnud ja taibanud, milline reaalne oht meid eraldi jäädes ootab, hakkasime kokku hoidma. Mitte kellelegi meist ei tehtud liiga, sest me hoidsime üksteist ja ruttasime üksteisele appi, kui ühele meist püüti haiget teha.
Kindel on see, et kui meie väikene rahvas hoiaks nagu üks mees Jumalale ligi, siis jääksime ka kõige tugevamates idatuultes iseseisva rahvana püsima. Kirikuna jääb meie ülesandeks juhatada oma rahvas Jumala juurde. Kui meie töö on olnud väheste viljadega, siis on eriti ohtlik väita, et saame ka üksinda – iseseisvana hakkama ja me ei vaja mingeid liite.
Kirikukogu suutis vastu võtta EELK uue põhikirja. See näitas põhikirjakomisjoni suurt töövõimet, paljude soovi oma kirikule võimalikult hea põhikiri saada, ja kompromissioskust.
Kaks kogudust on oma ajaloolistesse piiridesse tagasi jõudnud. Helme ja Taagepera koguduse pikk tagasitee Viljandi praostkonda kinnitati Kirikukogu otsusega. Kuigi sellel teel oli kõvasti vastutuult ja isegi ähvardusi, jäid liituda soovijad ja vastuvõtjad kindlaks ja otsus sündis. Kirik on näidanud, et tal on mälu ja selgroogu.
Samas, analüüsides viimase kolme aasta EELK koguduste majanduslikku toimetulekut, tuleb tõdeda, et meie kirikus on kohati lõpmata vähe solidaarsust. Kuidas muidu seletada seda, et kolme EELK praostkonna, kõige väiksema ja kõige suurema sissetulekuga koguduste sissetulekute vahe on 546, 145 ja 130 korda. Kahju, kui hästi toimetulevad ei märka hädasolijaid aidata.
Mitu Kanada eesti kogudust on sel aastal otsustanud toetada kodu-eesti väiksemate sissetulekutega kogudusi. Leian, et ka heal majanduslikul järjel olevad EELK kogudused võiksid mõne korjanduse aastas suunata rahapuuduses vaevlevate väikeste koguduste toetuseks.
Meil on põhjust rõõmustada ja järele mõelda. Meil seisab sel aastal ees veel vähemalt üks väga oluline valik ja lõpmata palju tööd.
Jaan Tammsalu,
assessor