Iga teeline võib olla ingel

Möödunud nädalal tiirutasime koos kahe pühapäevakooli õpetajaga Eesti põhjarannikul, et leida kümnele lapsele ja paarile-kolmele täiskasvanule suveks laagripaik: koht, kus telkida ja toitu keeta, maastikumängu mängida, augustikuist merevett proovida ja piiblitunde pidada.
Ettevõtmine osutus oodatust keerukamaks. Ilmselt ei ole me ainsad, kes taolises olukorras jaheda vastuvõtu osaliseks saanud. Põhjused on mõistetavad: kellel värske remont, kellel lillepeenrad, kellel naabrid… Ja pealegi: tänapäeval algab ka paaripäevase laagri korraldamine soliidsest projektist ja vähemalt paarikümnetuhandelisest eelarvest.
Tagasiteel silmitsesin tee äärde kerkinud vastseid suvilaid ja metsa suubuvaid teeradu, mis märgistatud eramaad tähistava keelumärgiga. Kirusin oma armsaid kaasmaalasi, nende ksenofoobiat ja individualismi. Kodus pani naine mulle aru pähe: miks peaks keegi oma higi ja vaevaga rajatud koju või koolimajja niisama heast peast külalisi ootama?
Ei ole mina siin õige mees kivi viskama. Tahan ka ise vabal hetkel vaikust ja rahu nautida ega saa kiidelda sellega, et Juuru pastoraadi uksed oleksid ööl ja päeval kõigile tulijaile valla. Kummatigi, kui mõtlen omaenda «ametialastele eksimustele», mis veel tagantjärgigi südant torgivad, siis enamasti ei ole tegemist poolikult ettevalmistatud jutluse või äpardunud leeritunniga, vaid sellega, et mõni juhuslik tulija või lähedane kaastööline on saanud tõreda ja ebasõbraliku kohtlemise osaliseks.
Seda, mida me oma kaasinimestele anda saame, on tegelikult üpris vähe. Natuke mõistmist, hoolivust, sõbralikkust, külalislahkust. Ja ongi kõik või peaaegu kõik. Nukker mõelda, et just selle vähese jätame pahatihti andmata, kujutledes, et Jumal ja kaasinimesed ootavad meilt suuri tegusid ja üleinimlikke ohvreid.
Käes on suvi, mil liigutakse, reisitakse ja rännatakse tavapärasest rohkem. Maanteede ääres kohtab hääletajaid, siin-seal küsitakse õiget teed, joogivett või öömaja. Enamasti oodatakse mis tahes soovi korral eelkõige inimlikku suhtumist – isegi siis, kui seda välja ei öelda.
Alates juunist on suur hulk Maarjamaa kirikuid ja pastoraate avatud teelistele.
Annaks Jumal, et need teelised ja turistid, matkajad ja uudistajad, kontserdikülastajad ja kunstihuvilised oleksid tõepoolest oodatud. Et vastuvõtjail oleks nende jaoks aega, kannatlikkust, südamesoojust ja lugupidamist. Üle kõige aga külalislahkust, mis ei ole tänases ühiskonnas teps mitte enesestmõistetav ja mida ei saa kelleltki nõuda ega osta.
Külas käies ja külalisi vastu võttes mõelgem sellelegi, et me kõik oleme siin maailmas «võõrad ja majalised». Miski ei kuulu ju viimselt meile ega ole meie pärisosa, pigemini maitseme kõik Jumala külalislahkust Tema loodud maailmas. Siia ilma sündides ei ole me midagi külakostiks toonud ega vii lahkudes midagi enesega kaasa.
Juuru kiriku külalisteraamatu kaanel on meeldetuletus: «Ärge unustage külalislahkust, sest sel kombel on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.» (Hb 13:2)
Marko Tiitus