Kohtumõistmise või kaalumise aeg?

EELK õpetus ja tervis näikse sõltuvat vaid kahest eksistentsiaalse tähtsusega küsimusest: suhtumisest homoseksuaalsusesse ning naiste ordinatsiooni. Nii tundub vaimulike omavahelisest suhtlemisest kõrvalejäävale ilmikule. Aga elu kui ka kiriku õpetus on keerulisem. Et sellest aru saada, tuleb õppida tundma Piiblit, selle tekkelugu, kiriku ajalugu, dogmadelugu, Euroopa kultuurilugu jm.
Millegi tundmaõppimine vallandab kriitiliste küsimuste tulva, sest, nagu öeldud, asjad ei ole maailmas nii lihtsad. Asjaolud on vastuolulised. Kui on vallandunud küsimused, siis tuleb nendega tegelda, hea on, kui mitmekesi, sest kaks pead on ikkagi kaks pead. Näiteks Piibli puhul tähendab see vastuoluliste ütluste/õpetuste analüüsi ja selle kindlaksmääramist, mis on siis absoluutselt «piibellik» ehk muutumatu ja mis mitte. Seega on tundmaõppimise tahte ja kriitilise meele tunnistuseks diskussioon.
Nii mõnigi kirjutis ja avaldus viimastel aastatel on olnud diskussiooni moodi. Küll aga pole diskussiooni moodi sildid, nagu «üksikud eriarvamusel olevad kiriku liikmed» (Valga praostkonna vaimulike avalikust pöördumisest) ja «usutõdede relativiseerimine» (veebilehe Meie Kirik toimetuse seisukohast).
Esimesel puhul ei küsita kriitiliselt, kas sotsioloogiliselt on sellisel tähistusel ka tõesti alust. Mõõtmisandmete puudumisel ei saa midagi kindlalt väita, aga ma lihtsalt avaldan kahtlust, kas «üksikud» on ikka üksikud.
Teisel puhul ei küsita kriitiliselt, kas «relativiseerimiseks» peetud tegevust ehk kriitilist piibliteadust ning kristlikku teoloogilist refleksiooni tõesti saab kõige täiega pidada relativiseerimiseks. Muidugi relativeeritakse, aga kas tõesti kõike? Kahtlen.
Kriitilise mõtlemise ja diskussiooni käigus peaks selguma kaasaegse EELK kõige suurem probleem. Paraku on see metodoloogiline probleem ja paraku sellega üldse ei tegelda. Selmet raudkindlalt pareerida kriitilisi küsimusi deklaratsiooniga, et «pühakirjatraditsiooni ei saa ümber tõlgendada homoseksuaalset praktikat heakskiitvas tähenduses» (EKN, 2008), tuleb pöörduda küsimuse juurde, mis on pühakirjatraditsioon ja mis on traditsiooniline tõlgendus.
Kas Piibel on mõõdupuu, või luterlikud usutunnistuskirjad? Kui mõlemad, siis milline on nende vahekord? Kui luterlikud usutunnistuskirjad on nii olulised, siis kus on nende retseptsioon EELKs? Kus on mitu sajandit tagasi formuleeritud ning kahtlemata lahtiseletamist ja tõlgendamist vajavate kirjade kaasaegsed eestikeelsed tõlgendused? Kus nad üldse eesti keeles tervikuna kättesaadavad on?
Ent vaatamata sellele on ja jäävad Piibli kriitiline lugemine ja teoloogiline refleksioon luterlikeks põhimõteteks, nii enne kui pärast usutunnistuskirju.
Kõige selle pärast on õigus esitada ka kirikukogu ja teiste institutsioonide otsuste kohta kriitilisi küsimusi, ükskõik kui vähe on neid esitajaid. Ja küsija suu peale ei lööda. Talle vastatakse viisakalt ja teda valgustatakse. Kui aga hätta jäädakse, siis küsitakse targemate käest järele. Seda EELKs ei tehta. Selle asemel «otsustatakse».
Seega on meil äraspidine krísis, otsustamise, kohtumõistmise ja valitsemise aeg, aga mitte õige krísis, see vahetegemise ja kaalumise aeg. Sest luterlikus kirikus, milles kriitiline küsimine ja diskussioon pole teretulnud, pole asjad korras.
Võib-olla peaks EELK siiski rohkem investeerima teoloogilise kriitilise küsimise institutsioonidesse, mis on EELKs ja väljaspool sedagi olemas, ent mille kohta kasutatakse bravuurikaid metafoore laadis «pilvelõhkuja ehitamine»? Kui vaimulike seas peakski toimuma mingi diskussioon, siis see ei jõua kahjuks ei ilmalike kirikuliikmete ega isegi mõne teoloogini.

Urmas Nõmmik,
teoloogiadoktor, usuteaduse instituudi ning Tartu ülikooli Vana Testamendi ja semitistika dotsent