Kui me mõtleme Eesti Kirikule

… siis me mõtleme Sirje Semmile. Nii arvavad ilmselt paljud, sest just neid sõnu lausus neljapäeval toimetuse kolleegiumi esimees õpetaja Mihkel Kukk, õnnitledes peatoimetajat ümmarguse sünnipäeva puhul.
Pikaaegne tähelepanek kinnitab, et Sirjet tuntakse: tarvitseb mul sõita ükskõik kuhu meie kogudustest, kui tervitusele järgneb küsimus, kuidas peatoimetaja Sirje Semmil läheb. Ei saa ütlemata jätta, et kõigist Eesti Kiriku peatoimetajatest on ta olnud ametis kõige kauem. Tema ametiaja, peatselt täituva 15 aastat, on lehe ilmumise 87 aasta jooksul ületanud paguluses ilmunud Eesti Kiriku vastutava väljaandjana Sven Danell ja toimetajana Jakob Aunver.
Missugune on Eesti Kiriku ja Sirje Semmi roll? «Eesti Kirik tahab usuelu äratajaks olla ja ebakosutavatest usuvaielustest hoiduda. Mitte kirikut purustada, vaid üles ehitada,» nii kirjutati 1923. a kirikulehe proovinumbris. Põhimõtteliselt ei ole midagi muutunud, lisada tuleb, et seda eesmärki täidab peatoimetaja ajakirjanikule kohaselt professionaalsel tasemel – usuvaidlused leheveergude vahendusel on alati hariva loomuga. Lehe õpetuslikku poolt rõhutas sünnipäevapeol ka haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, lehte väljaandva sihtasutuse nõukogu liige, ministeeriumi tänukirja üle andes.
Kõigis kohalviibijais tekitas peol elevust sihtasutuse nõukogu esimehe Jüri Ehasalu märkus, kes ütles end olevat ühtlasi peapiiskopi esindaja. Et minister Lukas täitis sel päeval peaministri ülesandeid, siis oli ju riik ja kirik kõige kõrgemal tasemel kohal. See tõstis peotuju ja peatoimetaja tähtsust meie silmis veelgi. Ja miks ka mitte. On ta meile ju mitte ainult tööandja, rohkem ikka õpetaja, nõuandja, eeskuju. Vahel ehk liigagi nõudlik, ülimalt täpne, aga vajadusel alati valmis oma töötajaid kaitsma ja tunnustama.
Oma seisukohtadele kindel olles on peatoimetajal ja ka kirikulehel hulgaliselt sõpru lähemal ja kaugemal. Nende kõigi nimel julgen siinkohal lihtsalt soovida: palju õnne, Sirje Semm.
Rita Puidet