Ingli puudutus

Lapsed purdel kuristikku ületamas, ingel neid nende selja taga toetamas – seda romantilist pilti on paljud näinud. Aga inglid ei pane alati kätt ette.
Hukkuval Titanicul olevat mängitud koraali Jumal, Sul ligemal, milles leidub sõnum: Inglid mind armsasti kutsuvad taevasse. Võib-olla kannavad nad meid just sinna. Äsja möödus kümme aastat Estonia hukust ja mõtleme inimsaatusele selle hapruses ja lootuses.
Ingli puudutus – kui julgustav see on? Päästja sündi kuulutanud taevaste väehulkade sümbolina ilmuvad peatselt kaupluseakendele ja jõulukuuskedele roosapõsksed inglikesed. Kõrvuti päkapikuhordidega. Tänane mihklipäev – peaingel Miikaeli ja kõikide inglite päev – sunnib meid maailma ja kristlikku kuulutust hindama vaatepunktist, mis võib tunduda kõrvaline ja lapsik. Aga vahest just selle läbi märkame paremini evangeeliumi tuuma.
Billy Graham, alustades oma raamatut inglitest, tõdeb, et «raamatukogudes ja kauplustes on riiulid täis raamatuid deemonitest, okultismist ja saatanast», inglite kohta leidub neid aga õige pisut. Peab tunnistama – maailm ei mahu steriilsesse alternatiivi: ainult Jumal või mitte midagi. Rowlingi ja Tolkieni tegelased pole üksnes kirjanduslik narratiiv, vaid tänane maailmataju. Lisaks plejaad New Age’i «ilmutusi» astroloogiast ufodeni. Tehnoloogilist kõrgpilotaaþi tegev inimkond, lastes lahti kammitsevast Jumalast, on vaimumaailmas langemas tagasi animismi, kus võitlevad deemonid ja valitseb kaos.
Mihklipäev meenutab meile maailma komplektsust ja komplitseeritust, nagu seda esitab kristlik usutunnistus: Usume taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse. Sellesse kreatuuri kuuluvad teenivate vaimudena, Jumala armastuse ja headuse tööriistadena ka inglid. Inimest, kes usaldab Jumalat, ei pane hirmu suured silmad nägema asjade taga stiihilisi ja deemonlikke vaime. Ta pilgu ees ei hüppa mustad mehikesed ja ta ei karda kuradit – Kristus on need ära võitnud. Tema kogeb ingli puudutust, Jumala Vaimu juhtimist. Seepärast on tal ka põhjust kõnelda inglitest. Seepärast teeb seda kirik.
Piiblilood ei anna meile võimalust inglite toimimist ennustada ega plaanida. Isegi mitte alati tajuda, vähemalt muul viisil mitte kui usus. Nad ilmuvad seal, kus Jumal inimese elus midagi otsustavalt muuta tahab või kus Ta ilmutab oma päästet – nagu Kristuse sündimises ja ülestõusmises. See on võrreldav Jumala Vaimuga: tuul puhub, kust tahab, aga me ei tea, kust ta tuleb või kuhu läheb. Apostel manitseb meid olema külalislahked, sest nõnda võime teadmatult vastu võtta ingleid.
Kirik on suur organisatsioon. Ta kipub muutuma ametkonnaks, ülereguleeritud süsteemiks. Kas ei tuleks jätta ruumi inglitele? Kas meid ei kutsuta mõneski asjas käituma informaalselt ja spontaanselt? Kas kogu kiriku töö ja iga kristlase sõnum ei peaks olema inglipuudustuseks inimestele nende elukuristiku kohal?
Kas EELK suudab seda? Kindlasti. Aga vaid siis, kui Jumala teenimine Kristuses meie elu keskmeks on, meid meie nõtrusest ja patust lunastab ja ülendab. Selles Jumala teos lahvatab kogu loodu ja inglikooride kiitus. Kristlikku jumalateenistust on idas nimetatud ka inglite liturgiaks. Meiegi oma jumalateenistuses laulame kõikide inglite ja taevaväehulkadega Temale kiituselaulu. See on õnnestav ja tervendav orienteeritus Loojale. Me ei tohi unustada, et Kristuse kirik ei ole ainult kannatav ja võitlev, vaid ka võidutsev kogudus. Maailmas, kus tundub, et kohe kaob pind jalge alt, on Jumala rahvas lootusrikas ja rõõmus seltskond, sest tal on kindel alus – Kristus. Luterlik kirik ei tohi olla üksnes «vaeste patuste» kirik. Meil peab olema nakatavat rõõmu. Seda enam, et teame: meie selja taga on Jumala ingel – osalisena kreatuuris, kuulutuses ja kiituses.