Olge valvsad, et teid ei kistaks kaasa kõlbluseta inimeste eksitustega!

Soome homodebatis märkis samasoolise paari õnnistanud naispastor: «Piibli puhul on alati tegemist tõlgendusega. Küsimus on võimus: kellel on õigus seda tõlgendada, kelle sõna jääb viimaks peale.»
Kui pühakirjas ilmutatud usutõed relativeeritakse ning seatakse sõltuvusse ajaloolisest ja kultuurilisest kontekstist, taandub kõik tõesti küsimusele, kelle käes on võim oma tõlgendust kehtestada. Seevastu Piiblis esitatakse nii Vana kui Uut Testamenti läbiv terviklik inimesekäsitus, sh õpetus abielust ja seksuaalsuhetest.
Samuti esitab pühakiri, mille kese on Kristus, selge õpetuse päästest. Need õpetused ei sõltu kultuurist või ajaloolisest kontekstist. Kirikul ei ole õigust neid õpetusi muuta või salata, isegi kui ühiskonnas valitsev arusaam on muutunud.
Homodebatis ei ole küsimus ühe inimrühma erilises hukkamõistmises. Kõik inimesed on Jumala poolt patustena surma mõistetud ja kõik on Kristuses õigeks tehtud.
Püha Paulus õpetab, et «kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest» (Rm 3:23). Samas ta rõhutab: «Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused» (Rm 5:8). Küsimus on selles, kuidas Kristuse ristisurmast tulenev õigus meie omaks saab ja meie elus teostub.
Kinnitades, et oleme päästetud armu läbi – ja see ei ole meist enestest, vaid Jumala and! –, rõhutab apostel samal ajal, et me oleme «Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks» (Ef 2:8–10). Pahatihti ei märgata, et head teod ja pühitsuselu ei ole apostel Pauluse käsitluses sama, mis seaduse (või käsu-) teod – inimene mõistetakse õigeks lahus viimastest, ent mitte ilma esimesteta, sest just nendes saab ilmsiks see, et me oleme õigeks mõistetud.
Niisiis on Kristuses õigeksmõistetud ja Jumalaga lepitatud kristlasel kohustus elada uut elu, milles usk peab tooma esile häid tegusid. Just seetõttu manitseb püha Paulus kristlasi patustest eluviisidest, mille hulka kuuluvad ka seksuaalsuhted väljaspool Jumala poolt seatud mehe ja naise vahelist abielu, lahti ütlema:
«Ärgu ükski petku teid tühjade sõnadega, sest niisuguste asjade pärast tuleb Jumala viha sõnakuulmatute laste peale! Ärge siis saage nende kaaslasteks! Sest varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas.
Käige nagu valguse lapsed – valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões –, uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid! Sest mida nad salajas teevad, seda on nimetadagi häbi. Aga kõik valguse poolt paljastatu saab avalikuks; sest kõik, mis saab avalikuks, on valguse käes.» (Ef 5:6–14)
Arusaam, et inimese kõlbelist käitumist saab käsitleda lahus kesksetest usutõdedest, oli olemas ka kristluse algusaegadel. See näib olevat tuttav ka apostel Paulusele, kes kõneleb end kristlasteks pidavatest inimestest, kelle «jumal on kõht» ja «au on nende häbis» (Fl 3:19) ning nimetab neid Kristuse risti vaenlasteks (Fl 3:18), s.t osutab otseselt sellele, et nende inimeste eluviis tühistab nende usu Kristusesse. Sisuliselt toetab Pauluse seisukohta püha Jaakobuse väide, et usk ilma tegudeta on surnud (Jk 2).
Justkui prohvetliku vastusena käimasolevale debatile kõlavad aga järgmised salmid Teisest Peetruse kirjast:
«Meie Issanda pikka meelt pidage päästeks, nõnda kui ka meie armas vend Paulus teile on kirjutanud temale antud tarkust mööda. Sama ütleb ta kõikides kirjades, kus ta räägib neist asjust. Nendes on küll mõndagi raskesti mõistetavat, mida õppimata ja kõikuvad inimesed väänavad nagu muidki raamatuid iseendale hukatuseks.
Mu armsad, et te nüüd seda ette teate, siis olge valvsad, et teid ei kistaks kaasa kõlbluseta inimeste eksitustega ja te ei langeks ära oma kindlalt aluselt.» (2Pt 3:15–17)
Veebilehe Meie Kirik toimetuse seisukoht