Järgmisel kevadel, 3. mail möödub 60
aastat päevast, mil konsistooriumi otsusega sündis Usuteaduse Instituut.

Kuidas siis meie vaimulike koolituseks
mõeldud õppeasutus alguse sai?

21. juuni 1940 riigipöörde tulemusena andis
uus valitsus teada, et 31. augustiks kõnesoleval aastal tuleb sulgeda Tartu
ülikooli usuteaduskond. Raamatukogudes hävitati 70 000 köidet vaimulikku
kirjandust. Usk kuulutati iga inimese eraasjaks, riigilt ei pidanud see
valdkond mingit toetust saama.

Kuigi Saksa okupatsiooni ajal oli ülikooli
usuteaduskond avatud, suleti see taas nõukogude võimu kehtimahakkamisega. 1939.
a oli lahkunud Saksamaale hulk baltisakslastest vaimulikke, suur hulk
vaimulikke emigreerus II maailmasõja päevil, osa hukkus või hukati, osa
küüditati Venemaale.

1946. 
aastaks olid 165 elujõulisest kogudusest pooled õpetajata. Kirikusse ei
olnud jäänud ühtegi teoloogiadoktorit, magistreid oli vaid seitse: U. Masing,
L. Tedder, J. Kimmel, R. Kannukene, E. Saag, H. Põld, A. Viljari, A. Horn, kõik
peale U. Masingu hõivatud kogudusetööga. Suurimaks probleemiks kirikus osutus
kaadripuudus.

Aprillis 1946 palus piiskopi asetäitja August
Pähn NSVL Ministrite Nõukogu 
Usukultusasjade Nõukogu (UN) volinikult luba avada Usuteaduse Instituut.
Vastust saamata, võttis konsistoorium 3. mail 1946 vastu otsuse luua Usuteaduse
Instituut ja moodustas organiseeriva toimkonna koosseisus A. Pähn, E. Saag, U.
Masing, J. Kimmel, A. Horn. Töö läks vaikselt käima ja mõnel õnnestus juba
1946. aastal poolelijäänud õpingud lõpetada.

Erakorralisena võib välja tuua fakti, et 2.
septembril 1947 kaitses Uku Masing Tallinna Toomkirikus doktoritöö ja ilmselt
võeti sel perioodil vastu ka esimesed üliõpilased. Veel 4. märtsil 1948 vastas
UN volinik, et instituudi avamine on vastuolus NL seadustega.

Sellegipoolest eraldas konsistoorium 3.
märtsil 1949 kooli asutamiseks kogutud 71 383,78 rubla ja kinnitas 20. aprillil
õppeasutuse tagasihoidlikuma Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni nime all. Seda
nime kasutati veel aastal 1970. Aasta hiljem, kui UI asutamisest möödus 25
aastat, kasutati juubelikogumiku pealkirjas Usuteaduse Instituudi nime – see
kõlas paremini ja vastas enam tegelikkusele.

Kogu nõukogude perioodi asus konsistoorium
majas Kiriku tn 8, kus oli kasutada 1 auditoorium; kuni taasiseseisvuseni oli
instituudi rektoriks piiskop (hiljem peapiiskop), praktilist õppetööd korraldas
dekaan. Kuigi pikka aega oli instituudis antav haridus ebaühtlane, hinnati seda
1970. aastatel kõrgeks, eriti, mis puudutas filosoofiat, 1980ndatel aga
parimaks kogu NLis. Kahjuks ei aktsepteerinud riik seal antavat haridust,
õppijail ei olnud lubatud end avalikult üliõpilaseks nimetada.

Praegu õpib Usuteaduse Instituudi erinevate
teaduskondade bakalaureuse- ja magistriõppes ühtekokku 116 üliõpilast ja ta on
hinnatud kõrgharidust andev õppeasutus teiste kõrgkoolide seas.

Rita Pokk

Allikas: Kristjan Luhamets, TÜ
usuteaduskonna bakalaureusetöö «EELK Usuteaduse Instituut 1946–1991».