Usuvabadus annab vabaduse ka ühiskonda panustada

Usuvabadus kõige laiemas mõttes tähendab vabadust uskuda oma südametunnistuse järgi, ilma et keegi sellesse sekkuda saaks, aga samuti ka vabadust oma usku teostada ning see tähendab ka vabadust panustada ühiskonda.
Ühiskonna loomulikuks koostisosaks on kujunenud vabatahtlike töö, mis on välja kasvanud meie esivanemate talutööde talgutraditsioonist ja läbi aegade koguduste juures tehtavast tööst ka laiema kogukonna heaks.
Suurim tunnustus ja tänu, mis vabatahtliku töö tegijale osaks saab – seda võin öelda, lähtudes enda aastatepikkusest kogemusest Tallinna Oleviste koguduses –, on tänu inimeste silmades, kui neid on olnud võimalik aidata.
Me võime ju numbrilisi mõõdikuid kasutades öelda, et enam kui veerand Eesti elanikest kuulub eri konfessioonide kogudustesse ja et 1/3 kogu tehtavast vabatahtlike tööst teevad kogudused. Neist numbritest pole aga kasu, kui puutume kokku vähekindlustatud peredega, kus sageli on laste ainus soe söök päevas koolilõuna.
Selliste probleemide lahendamisel saavad kogudused ja kohalikud omavalitsused, riik ja kirikud koos palju ära teha. Ja seda nad ka teevad – toetades esmalt pere kui mõiste kindlat vundamenti: abielu mehe ja naise vahel.
Sellele baasile toetudes saab juba edasi tegelda sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamisega. Eesti Kirikute Nõukogu poolt perioodiliselt läbiviidavad küsitlused on näidanud, et vastajate hinnangul on just puudustkannatavate ligimeste aitamine see, mida inimesed kirikutelt kõige enam ootavad.
Valdkond, mida kirikud ei saa ega tohi tähelepanuta jätta, on töö noortega. Rahvastikuministri ja emana tean, kui olulised on lapsed ja noored, kes on meie tänase ühiskonna hoidjad ja kujundajad tulevikus, ning millist hoolt, aga samuti suunamist nad vajavad.
Mõne kiriku juures on noored oma usuelu korraldamisel aktiivsemad. Taas näide Oleviste kirikust, kus toimub aktiivne noortetöö ning noored ise on asunud oma koguduse­elu korraldama.
Riigi tuge ja panust näen tänaste noorte kujunemises selles, et peaksime leidma lahendused, kuidas näiteks erinevaid maailmareligioone saaks üldhariduskoolides kõigile õpilastele süsteemselt tutvustada ja kuidas aidata kaasa konfessionaalsete erakoolide jätkusuutlikkusele.
Põlvkondadel, kes mäletavad nõukogude ateismi perioodi, on lihtsam väärtustada usuvabadust, sest nad teavad, mida selle puudumine tähendab ning mida tähendab saada oma usu tõttu taga kiusatud. Kui me aga arvame, et tänapäeva maailmas on kõikjal usuvabadus tagatud nagu Eestis, siis me eksime.
On riike, kus kiusatakse inimesi nende usu tõttu või kus inimesi vangistatakse selle pärast, et nad ei usu, või et nad ei usu nii, nagu nende riik seda oma kodanikelt nõuab. Usuvabadus ei tähenda seega ainult vabadust uskuda, vaid ka vabadust mitte uskuda või uskuda omamoodi.
Soovin, et konverentsil mõeldud mõtted ja öeldud sõnad saaksid püsivaks nurgakiviks, millele saame koos eri kirikute ja kogudustega põlistada oma riigi ja rahva kestmise.

 

 

 

Riina Solman,
rahvastikuminister

Sõnavõtt 9. oktoobril Riigikogu konverentsikeskuses toimunud konverentsilt „Usuvabadus Eestis“.