Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Württembergi printsessi hauatähisest Kullamaa kirikus

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Riiklikust programmist «Pühakodade säilitamine ja areng» eraldatud toetuse abil lõppesid äsja Kullamaa kirikus paikneva nn Württembergi printsessi hauatähise restaureerimistööd.

Tööde tegijaks oli kivi- ja metallirestauraator Paul Uibopuu, kelle käe all sai korda Eesti kontekstis haruldane hauatähis, kus kirikuruumis paiknevat hauaplaati ümbritseb sepisaed. Plaat sai altpoolt toestatud ning selle murdunud tükid taas kokku liidetud. Aed puhastati, valmistati puuduvad detailid, värviti ning paigaldati oma algsele kohale hauaplaadil.
Kivil seisab: «Hic jacet in pace Augusta Carolina Friderica Luisa Ducis Brunsuicencis-Guelferbytani Filia Friderici Guilielmi Caroli Ducis Vurtembergensis et Supremi Praefecti Viburgiensis Uxor Nat. d. III. Dec. MDCCLXIV Denat. d. XIV. Sept. MDCCLXXXVIII» (eestikeelses tõlkes: «Siin puhkab rahus Augusta Carolina Friderica Luisa, Braunschweig-Wolfenbütteli vürsti tütar, Friedrich Wilhelm Karli, Württembergi vürsti ja Viiburi linna asehalduri abikaasa, sündinud 3.dets. 1764. aastal, surnud 14. sept 1788. aastal»). Kirjalike dokumentide andmeil suri printsess aga 16. septembril, mistõttu võib arvata, et teksti kivisse raiumisel on tehtud viga.
Imeilusa printsessi lühike traagiline elu
Tähelepanuväärne on seegi, et hauatähis ei paikne oma originaalkohal. Kadunukese rahu on mitmeid kordi häiritud – algselt oli printsess maetud altarist vasakule, seejärel ümber maetud pikihoone keskele ning millalgi, arvatavasti 19. sajandi lõpul, viidud säilmed kodumaale. Hauaplaat koos piirdeaiaga paigutati 1890. aastal kantsli lähedusse, sest see segas kiriklike talituste läbiviimist. Hiljem eemaldati ka metallist piirdeaed, mis seisis aastaid kirikuaia kabeli kõrval, kuid õnnekombel siiski säilis.
Seoses tehtud töödega on põhjust meenutada ka printsessi traagilist ja omajagu salapärast ning mitmetele legendidele aluseks olnud lugu.
Kuueteistaastasena abiellus kirjelduste järgi imeilus Augusta Carolina Friderika Luisa Württenbergi prints Friedrich Wilhelm Karliga ning koos siirdusid nad 1782. aastal Venemaale, kus vürst asus Katariina II teenistusse. Kuigi paaril oli kolm last, ei olnud nende abielu õnnelik – mees olevat naist halvasti kohelnud, mistõttu too pidi kaitset otsima keisrinna juurest, kes saatis ta lõpuks Koluvere lossi varjule.
Teiste andmete põhjal oli printsessi Koluverre saatmise põhjuseks Katariina armukadedus. Kolmanda versiooni taga peitus aga keisrinna usaldamatus Friedrich Wilhelmi suhtes, kes olevat mõjutanud troonipärijat Pauli. Kui printsess Katariinalt kaitset palus, oli sobiv hetk mees maalt välja saata. Printsess kavatseti viia Koluverre vaid ajutiselt ning sealt edasi juba oma vanemate juurde.
Surma asjaolusid varjab saladusloor
Loss anti 60aastase kindralleitnant von Pohlmanni käsutusse, kes pidi ka naise heaolu eest hoolitsema ja tema sealviibimist saladuses hoidma. Ilmselt kujunes saladuse hoidmine aga hoopiski naise vangistuses hoidmiseks. 1788. aasta septembris kuuldi lossi suletud uste tagant läbilõikavaid karjeid ning veidi hiljem teatas arst, et printsess suri päritava verejooksu tagajärjel.
Lisandus veel lugu, et kirstust, mis viidi kirikuaia kabelisse matmist ootama, olevat valvurid kuulnud vaikset oigamist. Mingil põhjusel ei saadetud printsessi säilmeid kodumaale, vaid von Pohlmann käskis kaevata kirikusse altarist vasakule kiiresti haua, kuhu surnu ilma kirikliku talituseta maeti. 1819. aastal olevat printsessi poeg palunud ema kiriklikult samas kirikus väärikamasse kohta ümber matta.
Dokumendid kajastavad üsna põhjalikult haua avamise protseduuri, sh vaikimisvande võtmist kohale kutsutud tislermeistrilt. Kirstu avamisel ei leitud aga midagi iseäralikku. Auväärsele surnule leiti väärikam hauakoht kiriku keskel. Veidi hiljem sai haud katteks tekstiga kiviplaadi ja sepisaia. 1855. aastal, kui kiriku põrandat remonditi, avati haud uuesti, ning nüüd leiti surnud naise luukere kõhupiirkonnast ka väikese lapse luustik. See tekitas mõistagi taaskord printsessi surma asjus hulgaliselt oletusi ja kahtlustusi.   
Kinnitamata andmeil ei olevat aga naise põrm sellega veel lõplikku rahu saanud, vaid millalgi (oletatavasti 1857. aastal) viidi säilmed Saksamaale. Seega on tegemist ühe suhteliselt hämara ja traagilise looga, mille peategelase, vaid 23aastaselt surnud noore naise Augusta Carolina Friderika Luisa mälestust kannab tänase päevani vastrestaureeritud hauatähis.

Mari Loit,
muinsuskaitseameti restaureerimisosakonna nõunik

Kasutatud materjalid:

  • Jürgenstein, A. «Kultuurilist ja poliitilist Nipet-Näpet Eesti kaugemast ja lähemast minewikust». Tallinn, 1921.
  • Prinzessin Auguste von Württemberg, gestorben auf Schloss Lohde in Estland 1788. von Harald Baron Toll «Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands». Band VI, Heft I. Julius Põldmäe tõlge muinsuskaitseameti arhiivis.