Võtame koomale

Inimesed, kes on sõitnud Tallinnas või Tartus ühistranspordiga, teavad, kui keeruline on vahel endale linnaliini bussis kohta leida. Eriti kehtib see tipptundidel kesklinnast teekonda alustades. Üheks võimalikuks lahenduseks on pisut jalavaeva näha ja kõndida mõni peatus vastassuunas. Nõnda end bussile-trammile sokutades võib isegi mõnusa istekoha leida.
Paraku on seegi lahendus vaid näiline. Sealt, kust ise jalgsi teekonda alustasid, trügib sõiduvahendisse terve hulk inimesi, kes sinust rahvarohkesse kesklinna peatusesse ennist maha jäid. Viisaka inimesena tõused varsti püsti ja pakud istet neile, kes seda rohkem vajavad. Nõnda oled peagi jälle ukse ette trügitud ja varsti ehk koguni välja puksitud.
See urbaniseeruva maailma igapäevaelust võetud pildike õpetab meile jumalariigi kohta rohkem, kui ehk arvata oskame. Eesti rahvas võib end pikemat aega pidada kristlike rahvaste hulka kuuluvaks. Maadki, millel elame, kutsutakse Jeesuse ema nimega. Usun, et suur enamus neist, kes täna postkastist ajalehe Eesti Kirik värske numbri tuppa tõid, tunnevad oma sidemeid kiriku ja kristliku usuga paljus oma esivanemate kaudu. Ka kultuur toetub meil üldjoontes kristlikele alustele.
Säärases kontekstis on üsna hea ja lihtne kogudusega liituda. Alguses võib ju kohata mõningaid kõverpilke, kuid peagi kaovad needki. Sul on siin justkui koht juba olemas ja tasapisi saab täiesti loomulikuks, et just sina pühapäevase kirikurahva hulgas oled.
Tänu esimestele misjonäridele, kes võõralt maalt tulid ja rõõmusõnumi tõid; tänu meie oma rahva ärganud poegadele ja tütardele; tänu märtritele, kirikujuhtidele ja armulisele Jumalale, on eestlasena Jeesuse Kristuse kirikusse kuulumine loomulikum kui näiteks tatarlase või tiibetlasena.
Kui aga oleme kirikus ja ühendatud Jumalaga Sõna ja sakramentide läbi, siis kuulume jumalariigi laste lauda osaliselt juba täna. Eks ole mugav?
Kuid «kirikubuss» hakkab «kesklinna» jõudma. Aktiivne välismisjon toob meie sekka aina uusi paganrahvaid. Sisemisjon kutsub kirikusse neidki, kes meist maha jäid. Uute inimeste sisenemisega täistuubitud liinibussi peavad seesolijad end rohkem koomale võtma. Nõnda tähendab iga uue koguduseliikme tulek senistelt samuti aktiivsust.
Nii mõnigi siiani hoitud seisukoht tuleb ümber hinnata, nii mõndagi uut omaks võtta. Mis toimub veel siis, kui terved rahvad saavad kristlasteks? Praegune Euroopa ilmalikustumine ja ristiusu tohutu levik nn kolmandas maailmas räägib iseenda eest. Kas pole nõnda, et senini mugavalt laiutada saanud eurooplased otsustasid liialt kitsaks muutunud sõiduvahendist lahkuda ning parema otsida.
Üks asi on liinibussi võrdpildis siiski viltu. Nimelt on jumalariik võrratult suurem kui ükski autobuss. Jumalariigi laua taha mahuvad lahedalt kõik rahvad ja kõik inimesed. Ega jumalariigis kitsaks ei lähe, kui me ise seda kitsaks ei tee.
Tauno Toompuu