Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Võta mu süda ja läheme palverännule…

13.02.2008 | | Rubriik: Jutlus

Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad. Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.
Hb 11:8–10

Aabrahami lugu viitab inimloomuse osalt nii igiomasele ja sisuliselt algsele, ehedale usaldusele, et kannab endas arhetüübile omast tunnust. Kutse ja järgimise motiivi tuum – usaldus – annab meile tunnistust selle vajadusest ja sellest, et seda on meil alati liiga vähe. Aabraham on eeskujuks nii rahvastele kui igale inimesele. See on lugu kindlast meelest, mida hoiab tervena alles lootus Jumala peale. Õigupoolest on see inimmeelele lõpuni haaramatu ja inimesest kõrgem, kuid ometi tabatav; seletamatu, ent ikkagi tuntav.
Ka Eesti kirjanduses jooksevad need kujundid nii Ed. Vilde kui ka varem G. J. Shultz-Bertrami loomingus, igaühel omamoodi, kuid võõras pole see kellelegi.
Teelise või ka ränduri (homo viator) mõiste on meilegi tuttav ja hoiab ülal ka kristlase maise matka teekonda Jumala tõotuseni. Astuda oma samme selles maailmas, ometi mitte olla sellest maailmast (homo alienus), tähendab olla täidetud teadmisega Jeesuse kutsest. Kristus on kõigi asjade norm ja normaalne inimene elab Kristuses. See pole sihitu rändamine ja aja «parajaks» tegemine, vaid päralejõudmise lootus ja kindlus. Me ei kükita teeotsal ega oota, kuni õnn-õnnistus meist möödub, et temast siis kinni krabada. Teel käies oskame hinnata nende sõnade tähendust, kui Jeesus ütleb: «Mina olen tee, tõde ja elu!» Usk elab teekonnal käies ja teekond kannab teelist. U. Masing on tabanud ära väga olulise ühes oma luuletuses:
Võta mu süda ja läheme palverännule –
maale, mis kaugem kui lõunate lind.
Sina võid naerdes veel puhata kuusekännule
nagu iial ei valitseks keegi,
kelle nimi on Vanuse poja Kõdu poeg Surm.
Iga hing, kes lunastust loodab, saab ilusaks;
rohekaks rabad kui kevade ind,
laulval rännul kõrbedki tärkavad vilusaks
nagu kõike ei valitseks keegi,
kelle nimi on Vanuse poja Kõdu poeg Surm.
Kes meist poleks unistanud ilusast tulevikust või vähemalt kavandanud oma ettevõtmisi, et homne päev oleks kindlam ja selgem tänasest, eilsest. Teadmatus näib meid tegevat nõrgaks ja haavatavaks ning alatine püüdlus on seda vältida. Kuid kas meis on sama palju südikust ja lootust kui rännumehel Thor Heyerdalil, kes võttis ette riskiteekonnad kord balsaparvel, kord bambus-, või pillirooglaeval, et jõuda oma sihtkohta.
Olles praegu külaline Kanadas, olen kokku puutunud paljude rahvakildudega, keda segadused, ülekohus ja ajakeerised on kandnud eemale sünnipaigast ja kodust. Teadmata, mis ees ootab, on võetud jalge alla teekonnad võõrale maale, olgu siis Kolumbiast või Lõuna-Aafrikast, Ida-Indiast või Eestist. Igaühel on olnud oma lugu ja oma aeg, kuid viimselt on nad kõik tunnistanud Jumala abi ja hoidmist, ükskõik kui raske ka pole olnud.
Üks vana lugu jutustab eremiidist, kes istutas oma koopa juurde väikese õlipuu, ja kui ta arvas, et puu vajab vihma, palus ta Jumalat ning peagi hakkas sadama. Ta mõtles, et nüüd oleks tarvis sooja päikest, ja peagi paistis päike lõõskava hooga. Nähes, et puu ei ole veel kuigi tugev, arvas ta, et see vajab veidi karastavat külma. Kui külm tuul puhus, ei edenenud puu kasv mitte. Viimaks palus eremiit sooja lõunatuult, kuid see kuivatas õlipuu lõplikult.
Hiljem, kui ta külastas üht teist eremiiti, märkas ta tema koopa juures ilusat haljendavat õlipuud. «Kuidas said sa oma õlipuu nii ilusaks kasvatada?» küsis ta. «Minul oli ka üks, ja kui ma arvasin, et ta vajab midagi, siis palusin Jumalat, kuid ometi suri minu oma välja.» Sõber vastas: «Ma lihtsalt istutasin oma puu ja palusin, et Jumal hoolitseks ta eest ja jätsin Temale otsustada, mis puule kõige parem.»
Vaatamata sarnastele joontele on heebrealastele adresseeritud kirja autori tähelepanu suunatud üksnes Kristusele, kes on kõige alus, nurgakivi ja mõõdupuu. «Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks!? See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis!» (Mk 12:10–11)
Kui Aabel, Eenok, Aabraham jt usu läbi kuulasid sõna ja hoidsid kinni tõotusest, siis nüüd on meil «Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika – selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu – ja et meil on suur preester Jumala koja üle, siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega! Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud!» (Hb 10:19b–23). Aamen.

Image
Arho Tuhkru,
E.E.L.K. Toronto Peetri koguduse abiõpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)