Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Vormsil said kokku taevas ja maa

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

«Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena! Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves!» loeti ja mõtiskleti piiblisalmide üle pühapäevakooli õpetajate suveseminaril Vormsi saarel.

Ilmselt tundsid peaaegu kuuskümmend inimest uudishimu, ootuspinget, aga ka kergust hinges, kui praam Heltermaa sadamast nina Vormsi poole pööras. Kes saabus natuke varem, kes hiljem, et näha vanu tuttavaid, leida uusi, osa saada koolitusest ja palvehetkedest. Saarel viibimine oli mõnegi jaoks esmakordne.

Nelja P teraapia
Tulijaid oli vaat et igast ilmakaarest ehk Rakverest ja Haapsalust, Tallinnast ja Võrust, kui vaid mõnda paika nimetada. Tuldi üksi ja koos perega, nii et üheks söögikorraks kulus kaks suurt potitäit kartuleid. Kas mõjutas laagripaik, soojad ilmad, teemavalik või veel miski muu, aga ühe korraldaja ja peamise eestvedaja Titta Hämäläineni sõnul kogunes laagrisse eelmisest aastast kaks korda rohkem rahvast.
Teema sisuks oli viimastel aastatel õpetajatele probleemi tekitav erivajadustega laste kohtlemine. Kui seminari pidanud Ristiku põhikooli õppealajuhataja Ruuda Lind naeris, et vahel tahaks kärsitu lapse peal kasutada küll nelja P teraapiat – pisut peksa poleks paha –, siis tegelikkuses pole see võimalik ega tulemuslik.
Probleemiga, et tunnis on autist või püsimatu tundi segav laps, on kokku puutunud nii mõnigi koguduse lastetöötegija. Ja see on kasvav trend. Parim soovitus, aga vahel ka kõige raskem, on leida autistile personaalne abistaja.
Segaja tähelepanu kõrvalejuhtimiseks soovitab Ruuda Lind anda talle uus roll ja vastutus. Püsivuse kasvatamiseks tuleb last juba väikelapseeast õpetada lõpetama iga toimingut.
Veel soovitas iga päev psüühiliste erivajadustega lastega töötav loengupidaja Ruuda Lind ignoreerida lapse jonnihoogu ja pakkuda asendustegevust, ärevuse peletamiseks kehalist kontakti, näiteks puudutada teda käsivarrega või hoida käsi pea peal. Aga ainult juhul, kui see lapsele vastuvõetav on.

Ühtekuuluvustunne
Ühtekuuluvustundel on imetabane vägi. Sellest kõneles seminaril oma kogemust jagades Pille-Riin Pärnala-Roots Paldiski kogudusest, öeldes, et seda aitavad saavutada eri vanuses lapsi ühendavad mängud. Aga seda kogeti kolmel laagripäeval igal hetkel: rühmatöödes, piiblikümbluse hetkedel, laulumänge õppides, ujudes, öökino vaadates või koos süües. Ning muidugi koos lauldes ja palvetades vanas ja lihtsas Vormsi kirikus. Ja usun, et eriliselt nautisid koosolemist need, kel oli peale laste kaasas ka abikaasa.
Pärast laagri lõppu kirjutas korraldustoimkonna liige diakon Küllike Valk osalistele: «Ma mõtlen, et pole lihtne olla pühapäevakooli õpetaja abikaasa. Vahel võib pühapäevakooli õpetaja käitumine tunduda hirmutav või ebatavaline.
Kui su tutvusringkonnas on vaid üks inimene, kes kirglikult kogub kokku kõik tühjad WC-paberi rullid, lõngajupid või pakkepaberid, tuhlab teatmeteostes, voldib ja meisterdab, mängib kodus põrandal läbi piiblilugusid jne, siis võib see olla pisut hirmutav.
Aga pole palju vaja, et tugirühm leiab ennastki mõnes tunnis osalisena või jõulunäidendis eeslit või lambaid mängimas. Tegelikult olen õnnelik, et olen pühapäevakooli õpetaja. Olen õnnelik, et sain Vormsil osa ühtekuuluvustundest!»

Jagada ja kasvatada
Kui pastoraalseminaris õppiv Küllike Valk jutluses kõneles Jumala jagatud-kasvatatud soojusest ja valgusest, millest kõik laagrilised on osa saanud, siis hiljuti leeriõnnistuse saanud Liivi Meos Tarvastust oli ere näide sellest protsessist.
Ta ütles, et on laagri korraldusega väga rahul ja läheb mandrile tagasi suure pagasiga ning sooviga lastetööd õppida ja tegema hakata.
Kust aga leida küllaldase kvalifikatsiooniga inimest, kes enda õlule võtaks pühapäevakoolitöö, ning missugust tarkust ja oskust peaks ta omama, käis piidlemas Võru koguduse juhatuse esimees Marko Kaunis.
Piiblikümbluse ajal uuritud kirjakoht kirjast roomlastele ütleb, et kristlane peaks kiinduma heasse, jõudma vastastikuses austuses üksteisest ette, rõõmus lootuses, vastupidav viletsuses, püsiv palves. Loodetavasti leidub Võrus nendele omadustele vastav inimene, kes soovib hakata lapsi õpetama.

Külalislahkust kuhjaga
Laagrilistega jumalateenistusel viibinud kohalik vaimulik Ants Rajando oli tänulik, et viimasel ajal on 24 aastat tagasi taaspühitsetud Vormsi kirik koos pastoraadiga laagripaigana populaarsust kogunud.
«See on tasu töö ja ehitamise eest, et inimesed on rahul,» ütleb ta. Sealset väikest kogudust võrdleb ta perekonnaga: kuna töötegijaid on vähe, peavad kõik tublid olema. Samas peab jälgima, et inimesed endale liiga ei teeks.
1995. aastal leeris käinud Ene Rand on viiendat valimisperioodi juhatuse esimees, teda jagus laagris igale poole. Mulle paariliseks  tutvumismängu, kartuleid koorima või kooki küpsetama. Ta oli laagris esimesena liikvel ja nii askeldas vaat et öökinoni välja. Ta rääkis, et kavatses paarkümmend aastat tagasi saarelt ära kolida, siis aga läks leerikooli ja jäi.

Toetust teekaaslastelt
Laste- ja noorsootööühenduse juhatuse liige õpetaja Eha Kraft peab oluliseks, et kogudustes oleks rohkem kui üks pühapäevakooli õpetaja, sest sageli töötab ta lasteaias ja teeb kurnavat tööd. Ja nii põletakse kiiresti läbi. Need naised teevad tublit tööd ja vajavad toetust ning tunnustust.
Viimast avaldatakse paaril viimasel aastal nelipüha tänujumalateenistusel meie peakirikus. Tema sõnul teeb ainukese mehena lastetööd Jaanus Kõuts eelteismelistega Tallinna Jaani koguduses.
Jagatud kogemusi laulumängudest, piiblidraamast, piiblilugude jutustamisest, avastusõppest ja messy church’ist võeti ahnelt vastu kuni sinnamaani, et südamed heldisid.
Viimased kallistused koos lubadustega järgmisel aastal jälle laagrist osa võtta jagati juba mandril.
Rita Puidet

Vormsi Olavi kirik
Kirik Hullo külla ehitati 14. sajandi alguses, selle kooriruum oli kivist ja pikihoone puidust. Pühakoda rüüstati 1560.
Praegune gooti stiilis paest ja maakivist pikihoone pärineb aastast 1632. Kooriruumis on säilinud paest müüritud plokkaltar.
Pärast vormsirootslaste lahkumist seisis kirik tühjana.
29. juulil 1990 kirik taaspühitseti. Praegu elab saarel 160 inimest, kogudusse kuulub 70 inimest, neist 27 on liikmesannetajad.

Pildigalerii: