Võrdusmärk enese ja teiste vahel

Kristus ütleb: Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.
Mt 25:40
Olen harjunud olema maailma naba. Ega selles miskit imelikku olegi, sest kõik tiirleb ja pöörleb ümber minu. Kui elus miskit juhtub, siis sünnib see kas minu lähedal või minust eemal. Inimesedki jagunevad kas tuttavateks või võõrasteks. Nii on Jumalgi mulle omane või mulle võõras, mulle lähedane või kauge. Kõige tähtsamad on minu elu, minu perekond, minu töö, minu Jumal, minu usk… – see on monoloog iseendaga.
Aga milline oleks minu elu teiste eludeta, minu Jumal teiste Jumalata, minu usk teiste usuta, minu monoloog ilma dialoogita? Teisi välistades võiks vist minu ja Jumala vahele võrdusmärgi panna. Eks inimene teebki vist sageli nii – oma Jumalast ja oma usust rääkides räägib tegelikult ainult iseendast.
Jeesus nägi aga teisi ja tegi igaühe jaoks ruumi. Nii õpetas Ta meid palvetamagi sõnadega «Meie Isa», mitte «Minu Isa». Ega Ta ilmaasjata rõhutanud, et kus kaks või kolm Tema nimel koos on, seal on Tema meiega. Mitte et Ta minuga ei oleks, kui ma üksi mõtisklen või palvetan, vaid et Ta on minuga läbi teiste, kellele olen ruumi teinud oma mina kõrvale, keda haarab minu usk ja minu Jumal, kelles ja kellega saan kohata Issandat. Nii on Jeesus tõmmanud minu jaoks võrdusmärgi enese ja teiste vahele. Teda kohates kohtun alati vennaga ja venda kohates alati Jeesusega.
Kord elas üks vaga rabi, kes iga sabati õhtul salapäraselt paksu metsa kadus. Rabi kaaskondlased olid kindlad, et ta laias laanes Jumala enesega kohtamas käib. Inimeste uudishimu oli aga suur ja kasvas aina suuremaks. Ja nii otsustasidki nad kord pühamehele piiluri järele saata, et too jumaliku kohtumise tunnistajaks võiks olla ning hiljem teistele toimunust jutustaks.
Kui sabatipäeva õhtu taas kätte jõudis, läks rabi metsa. Ta kõndis ja kõndis aina sügavamale ja kaugemale, kuni jõudis väikese hurtsikuni. Rabi sisenes majja, tervitas lahkelt seal lamavat vana haiget naist ning asus talle süüa valmistama, tõi kütteks hulga puid ja pesi põrandaid. Kui kõik tegemised tehtud said, läks rabi sama teed koju tagasi. Rabi järel jõudis kodukülla luurele saadetud mees. Inimesed piirasid ta kohe ümber ja pärisid aru: «Kas rabi käis ikka taevas?» – «Oh ei,» vastas mees pärast hetkelist mõttepausi, «meie rabi käis palju-palju kõrgemal!»
Margus Kirja