Esileht » Online » Online artiklid »

Vootele Hansen: lein kuulub väärikuse juurde

14.06.2013 | | Rubriik: Online artiklid

nimõiguste instituudi juht Vootele Hansen kirjutab, et 14. juunil 1941 toimunud repressioonide nimetamine küüditamiseks on eufemism, mida me kasutame ilmselt selleks, et mitte nimetada toimunut täpselt kogu õuduses.

Kalendris on 14. juuni märgitud leinapäevana ja lipud heisatakse leinalippudena. Põhjuseks seitsekümmend kaks aastat tagasi, laupäeva varahommikul alanud inimeste sunniviisiline kodunt äraviimine, paljude pereliikmete vangistamine ja teekond tundmatutesse kohtadesse.

Kaks aastat varem oli Nõukogude Liit jõuga ähvardades saavutanud võimaluse tuua oma sõjavägi Eestisse. Aasta varem oli eesti rahvas jäänud ilma oma riigist.

Vägivald algas kohe, kui Punaarmee 1940. aasta juunis Eesti okupeeris. Esimesel nõukogude aastal vangistati üle 8000 inimese, neist vabanes vähem kui kümnendik, ülejäänud olid hukatud või surnud vangistuses. Juunis küüditati ligi 10 000 inimest, osa neis vangistati ja ka neistki paljud mõisteti surma.

Millest selline kurjus alistatud rahva vastu? Kuid millest vägivald ja hirmuvalitsus omaenda maal? Ma arvan, et neile küsimustele vastuse otsimisel oleme sama nõutud, kui olid vägivalla ohvrid. Ikka küsiti endalt: «Miks?»

Ühe lähtekoha vastuse otsimisel võime leida kommunismiõpetusest. Karl Marx ja Friedrich Engels kirjutavad: «Ühesõnaga, kommunistid toetavad kõikjal iga revolutsioonilist liikumist kehtiva ühiskondliku ja poliitilise korra vastu.» («Kommunistliku partei manifest»). Järelikult on vaja olemasolev ühiskond hävitada, rajada uus ühiskond uute inimestega ja need, kes kõlbmatud uuele, kuuluvad samuti hävitamisele.

 

Edasi loe Postimehest.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)