Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Vilnius võitis südame

22.03.2006 | | Rubriik: Ühiskond

Märtsi alguses toimus Vilniuses Euroopa Liidu ja Baltimaade kirikute vahekorda käsitlev konverents. Leedu pealinnas kohal käinud Eesti delegatsioon sai muuhulgas tõelise elamuse naaberriigi kaunist pealinnast endast.

Lisaks katoliku kirikutele võib Vilniuses näha ka hulgaliselt ortodoksi kirikuid. Pühakodade rohkus linnas tekitab turvalise ja sooja tunde.

Olime Vilniuses nädal enne seda, kui Leedus tähistati kuueteistkümne aasta möödumist taasiseseisvuse deklaratsiooni väljakuulutamisest. 11. märtsil 1990 kuulutas Leedu ülemnõukogu välja iseseisvuse.
Kuna konverents algas 3. märtsi ennelõunal, asusime Vilniuse poole teele juba eelmise päeva varahommikul. Hoolimata sisikonda raputavatest maanteedest, kulges sõit  probleemideta.
Bussijaamast suundusime otse külalistemajja, kus toimus ka konverents, mille peamised teemad puudutasid Euroopa laienemist ning kiriku tähendust läänemereriikide integratsioonis. Eesti Evangeelsest Luterlikust Kirikust kui «riigikirikust» sekulariseerunud ühiskonnas ja selle perspektiividest Euroopas kõneles dr Urmas Petti.
Kuna külalistemajas asusid ka konverentsisaalid, oli olemine õige mugav.
Seda, et tegemist on endise kloostrihoonega, oli juba esimesel hetkel üsna selgelt tunda. Domus Maria nime kandev ehitis asub Vilniuse vanalinna südames, olles ümbritsetud peamiselt sakraalhoonetest, mis viivad ajas tagasi umbes 15. sajandisse. Paik on eriline igas mõttes. Domus Maria vahetus läheduses asub St. Theresa kirik. Selle kõrval on aga omakorda väga tähelepanuväärne ehitis – Ausros Vartai, mis eesti keeles võiks kanda nime Koidiku Värav.
Valge Madonna
Nimetatud värav ehitati 15. sajandil linnaväravaks ning on üks vähestest, mis sõjas terveks jäi. 1671. aastal ehitasid karmeliidid värava kohale kabeli, kus praegugi asub Neitsi Maarja püha ikoon. Ikooni kohta räägitakse, et see omab imelist väge, mistõttu rändab pühapilti oma silmaga kaema hulgaliselt palverändureid.
Püüdsime meiegi ikoonini jõuda, ent päris ligidale ei õnnestunud siiski pääseda, kuna tihedalt kokkupressitud inimsaba ulatus ülevalt kabelitreppidest kuni peaaegu tänavani välja. Ent sellegipoolest tervitas Valge Madonna aimatav kuju meid alati läbi kabeliakna, kui värava alt läbi kõndisime.
Ilu ei tule kaugelt otsida
Seega vürtsitas kõikjal valitsev religioosne õhustik ajaloost läbiimbunud miljööd. Igal hommikul äratas meid kirikukellade rahustav kumin. Nii mõnigi kord tekkis tunne, et tahaks nendest paksudest müüridest hõnguvas haudvaikuses veeta veidi pikema aja kui need neli päeva, mis meil ürituseks planeeritud oli.
Pikki ettekandeid sisaldav tihe kava ei andnud väga palju mahti linna päevavalguses imetleda. Siiski õnnestus paaril korral vanalinna rahulikel tänavatel kulgeda ning imetleda vaimustavat arhitektuuri ja arvukaid kirikuid.
Jäi üle vaid tõdeda, et elamusi ja ilu võib leida ju ometi nii lähedalt oma kodule, inimene aga kipub ikka otsima mõõtmatuid kaugusi, midagi, mis oleks hoopis teistmoodi ja raputaks emotsionaalselt.
Rasked olud lähendavad
Emotsioone kogusin mina küll sellelt reisilt palju. Seda tingis nii tore seltskond kui ka väga õnnestunult valitud konverentsipaik. Kogu loole pani punkti segadus Vilnius-Riia bussiga, kuhu oli müüdud pileteid rohkem, kui  väike mikrobuss mahutas.
Ehkki pinkidesse ja vahekäiku litsutud rahvas algul just rahulolust ei säranud, toimus rahvusvahelise seltskonna vahel ajapikku liigutav vennastumine. Riiast Tartu poole sõites aga mõtlesin vaid sellele, kuidas ükskord lähen kindlasti Vilniusse tagasi. Kasvõi selleks, et Neitsi Maarja imettegevat ikooni palgest palgesse näha.
Anna-Liisa Vaher

Üks kommentaar artiklile “Vilnius võitis südame”

  1. Külaline ütleb:

    Nii armas, et noor luterlane (MLÜ)tahab Madonnat palgest palgesse näha…

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)