Vigala taas fookuses

2005. aasta oktoobri lõpus puhkenud nn Vigala skandaal on taas avalikkuse tähelepanuks: Lääne ringkonnaprokurör sai valmis juhtumi süüasja, milles süüdistab kohalikku kirikuõpetajat ning koguduse nõukogu liiget kultuurimälestise rikkumises.

Prokurör Aarne Pruus saatis süüasja eelmisel nädalal Rapla kohtusse. Muinsuskaitseamet on esitanud enam kui kahe miljoni kroonise hagi, mis tugineb muinsuskaitsenõukogu kunstimälestiste ekspertnõukogu otsusele, et Vigala kiriku kunstimälestiste ja hoone osade õlialküüdvärviga ülevärvimisega on rikutud mälestiste autentsust ja ülevärvimise eelset seisundit taastada ei saa.

Süüdimõistmise korral ähvardab Vigala Maarja kiriku õpetajat Kristiina Jõgit ja nõukogu liiget Toivo Averinit reaalne vanglakaristus, prokurör Pruus kinnitas Postimees on-line’le, et kinnipidamine võib väldata kuni viis aastat. Süüdistus esitatakse karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb kultuurimälestise rikkumist või hävitamist.

Uurimise käigul on silma peal hoidnud EELK konsistooriumi soovitatud advokaat Vahur Glaase, kes on viibinud ülekuulamiste ja vaatluste juures. Advokaat Glaase esindab kirikut ka läbirääkimistel, millega püütakse Vigala juhtum lahendada kohtuväliselt.

«Kuigi uurimine on jõudnud lõpule, on osapoolte vahel alustatud läbirääkimisi kohtuvälise kokkuleppe sõlmimiseks,» ütles Eesti Kirikule kantsler Mati Maanas, nentides, et praegusel hetkel ei saa prognoosida läbirääkimiste tulemusi.

27. märtsi Nädaline märgib, et kriminaalasi tuleb arutusele lühimenetluse korras, mis tähendab, et kohtuistungil tõendeid vahetult ei uurita. Kohus teeb otsuse toimikumaterjalide põhjal ning süüdimõistmisel vähendab mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra.

Vigala koguduse juhatuse esimees Heino Aosaar kinnitab Eesti Kirikule, et kogudus elab oma igapäevast elu, katsudes üle olla «ilmakärast», kuigi inimeste närvid on pingul ja suurimaks unistuseks on, et skandaal ümber Vigala kiriku ometi lõpeks.

Kogudus hoiab kokku ning palvetab, et jõutaks õiglase otsuseni ning ei karistataks ülekohtuselt inimesi, kelle tegevuse motiiviks oli teha kodukirik kaunimaks. «Lihtsa inimesena tahan ma rõhutada, et tegemist ei ole mustvalge juhtumiga. Siin ei ole ühest süüdlast,» tunnistab Aosaar, viidates asjaolule, et muinsuskaitse ametnik (Rapla muinsuskaitse vaneminspektor Aili Peterson, kes pärast juhtumit ametist lahkus) oli teadlik kirikus toimuvast.

«Õpetaja on pidanud palju läbi elama. Koguduseliikmed leiavad, et ta on oma karistuse juba kuhjaga ära kandnud,» arutleb juhatuse esimees, pidades silmas tohutut üldsuse tähelepanu ning tuliste märkuste sihikuks olemist, mis vaimulikule on pika aja vältel osaks saanud.

Kui süüasi ikkagi jääb kohtu menetleda, jääb vaid oodata kohtu otsust, mis ei ole kindlasti ette prognoositav. Kuigi vastavalt läbi viidud ekspertiisile on määratletud sisuline kahju ja on teada teo sooritajad ning nende motiivid, võib hinnang muutuda, kui sõnastatakse selgelt Muinsuskaitseameti ametniku seotus, ebakompetentsus või ükskõiksus.

Vigala kiriku altari juhtum sai alguse 2005. aasta oktoobris, kui muinsuskaitsjad avastasid, et kogudus on 17. sajandist pärineva Ch. Ackermanni barokkaltari ja -kantsli omavoliliselt Sadolini värvidega üle värvinud.