Veel on näha ustavuse vilja

Olen endine kantor, praegu Rootsi Luterliku Evangeeliumi Ühenduse Soomes ilmikjutlustaja ja kirjutan mõtetest, mis tekkisid õpetaja Mihkel Kuke juhtkirja lugedes (EK nr 1, 03.01.2007).

Soome kirikul on Eesti kirikuga sarnased probleemid: jumalateenistustel käib vähe rahvast, aga jõulukontsertide ajal on kirikud täis. Meil on uuendatud lauluraamatuid ja liturgiat ja tulemuseks on, et vana kirikurahvas ei oska enam sammu pidada, aga noored ei tule ikkagi pühakotta. Vaimulikud pingutavad, et püha sõnumit kohendada maailma soovile, jumalasõna kuuljate hulk aga ei suurene ja tulemuseks saab maailm võimu kiriku üle.

Rootsi kirik on vägisi ametisse pannud naisõpetajaid, sellega kaasnes väär teoloogia ja kirikute kiire tühjenemine. Praktiliselt variseb Rootsi kirik kokku ehk kümne aasta jooksul, aeglasemalt järgneb talle Soome kirik. Kiriku juhatus möönab küll, et teoloogiliselt on konservatiividel õigus, ent kiriku ühtsus ja naiste sotsiaalne võrdsus on tähtsamad kui üksikute südametunnistus.

50 aastat tagasi olid Soome rootsikeelsed kirikud ja palvelad rahvast täis, tarvitati vana liturgiat ja vana keelepruugiga laulu, polnud naisõpetajaid, inimestele kuulutati ka ebameeldivaid tõdesid. Jumal tasus vaimulike ustavuse, läkitades rahvale äratust – seda vilja on veel kogudustes näha. Kas kellelgi on veel julgust seda järgida ja vastuvoolu ujuda?

Juhani Martikainen,
Eesti Kiriku lugeja Soomes

,Eesti Kiriku lugeja Soomes