Valvake!

Kirikuaasta läheneb lõpule ja oleme astumas selle eelviimasesse pühapäeva, mille teemaks on valvamine. Mõeldes tulevikule on loomulik, et valmistume selleks ja teeme plaane. Kuigi kirikuaasta pole veel lõppenud, võib kaubanduses näha juba esimesi märke jõuludeks valmistumisest. Enne puhkust mõtleme hoolega, mida sellega teha. Kui laps läheb kooli, planeerivad vanemad varakult tema kooliteed ja otsivad parimat kooli. Töötav inimene mõtleb oma pensioni peale. Nii on elus loomulik tulevikku vaatamine, plaanide tegemine ja valmistumine homseks.
Kirikuaasta lõpp aga tuletab meile meelde, et kord selle maailma lõpul tuleb Kristus tagasi ja küsib inimestelt aru nende elu kohta. Keegi ei tea, millal see hetk saabub, kuid kunagi tuleb see kindlalt. Siis äratab Jumal üles kõik surnud ning igaüks peab andma oma elust ja valikutest aru.
Kindlamast kindlam on iga inimese puhul see, et kord peab ta siit maailmast lahkuma. Kui muud valikud elus on olulised, siis surmale ja viimsele kohtule mõtlemine on ülioluline, sest nendest sõltub sõna otseses mõttes igavik.
Valvamine ei ole siiski jõudu põletav ärevus, vaid turvaline lootmine sellele, et Jumal viib oma alustatud hea töö meis lõpule. Kristlane võib loota Jumalale ja tema armule. Jumala tõotuse kohaselt ootavad kristlased uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus (2Pt 3:13).
Kaido Soom