Valvake!

Kirikuaasta läheneb oma lõpule ja selle eelviimane pühapäev kutsub meid valvama. Iga asja lõppedes heidame pilgu tagasi ja vaatame, mida oleme saavutanud.
Nõnda ka kirikuaasta lõpus mõtleme nii sellele aastale kui ka elule tervikuna. Kas oleme saavutanud seda, mida tahtsime? Kas oleme Jumala tahet oma elus järginud? Mis on selle kirikuaasta tulemus meie jaoks?
Ühelgi inimesel pole siin maailmas kindlust homse suhtes. Me ei tea, kas üldse näeme homset või saabub kõige lõpp juba täna. Meie elu siin maailmas võib lõppeda ja Kristus võib tulla kohtumõistjana. Ning siis peab inimene seisma Jumala kohtujärje ees ja andma oma elust aru.
Viimne kohus on lõplik ning selle otsust ei saa muuta ega edasi kaevata. Seepärast on saabuva pühapäeva teema igati positiivsele tegevusele kutsuv: «Valvake». Kes siin maailmas valvab, usub Jumalasse ja teda järgib, saab kord igavikku.
Inimene koduneb kergesti selle maailmaga ja unustab, et ei ela siin jäädavalt. Kristlane peaks olema igal hetkel valmis seda elu maha jätma. Valvamine ei ole siiski jõudu põletav ärevus, vaid turvaline lootmine sellele, et Jumal viib oma alustatud hea töö meis lõpule. Jumala tõotuse kohaselt ootavad kristlased uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus. Valvata tasub selleks, et kord sinna paremasse tulevikku jõuda.
Kaido Soom