Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Valus igatsus Sõnateatri järele

08.02.2006 | | Rubriik: Kultuurielu

Alguses oli Sõna. Mitte lihtsalt
kõneldud või kirjutatud sõna, vaid Logos – sõnum, mõiste, tähendus.

«Õige sõna ei ole ju ometi paljas heli või
kõla. Sõna, mis teisele üteldakse, sünnib eneseavaldamise tungist, soovist anda
temale midagi teada, olla temaga osaduses, puutuda temaga vaimselt kokku. Ja
kui sõna taga on vägev tahe, tugev teotung, siis ta võib saata korda suuri
asju.»

See on tsitaat Ralf Luteri poolt kirjutatud
Uue Testamendi sõnaraamatust (Tartu, 1939). Muidugi on siin juttu sõnast Uues
Testamendis. Ent see kõik on kohandatav ka teatrile. Seda õpetas meie teatri
suurmees Voldemar Panso.

Ka teatrikunstis on alguses sõna –
kirjutatud teksti kujul.

«Ja sõna sai lihaks ja elas meie seas.»

Vaimu ja väe kandja

Ka teatris peab sõna saama lihaks ja elama
meie seas. Näitlejas saab lihaks kirjaniku sünnitatud sõna – see on
prooviperioodi peamine eesmärk, sellesama eesmärgi nimel teevad oma tööd ka
kunstnik, lavastaja, helikujundaja, valgustaja, rekvisiitor, õmbleja, riietaja
– ja peaks sellesama nimel tegema oma tööd ka teatri direktor ja
administraator. Sellistes tingimustes võiks sündida tõeliselt maagiline
sõnateater.

Sõna pole ainult heli, ka mitte ainult
mõiste, sõna on ka muusika, loits, vaimu ja väe kandja. Sõnal on meile
kahesugune mõju – teadlik, mida me võtame vastu mõistusega, ja alateadlik, mida
me võtame vastu tunnetega.

Tekst teatris, hea näitleja esituses,
tähendab alati palju rohkem kui seesama tekst inimeste omavahelises vestluses.
Tekst on omamoodi sümbolite kogum, energia allikas. Heas näitemängus ei ole
ühtki ülearust sõna, ja iga mõte on omal kombel ja omal kohal väärtuslik.

Sellepärast on publik petta saanud, kui ta
ei kuule, viimsete nüanssideni, näidendi tervet teksti. Sõnal pole teatris
pelgalt informatiivne ülesanne, et publikule selle kaudu jutustada mingit lugu,
sõna on mana, sõna on liturgia, jutlus ja palve.

Mitte ilmaasjata ei too ma aina võrdlusi
kirikuga. Teater on kirikule lähemal, kui üldiselt tahetakse mõista. Sõna on
püha kirikus ja teatris. Niisugust kaalu, niisugust tähendust, niisugust
intensiivsust, niisugust sugestiivsust, niisugust võimu ja väge ei ole sõnal
mitte kusagil mujal.

Lenin kirjutas kunagi, et kirikut suudab
inimestele asendada üksnes teater. See ongi tegelikult toimunud. Suur osa eesti
rahvast ongi teatriusku. Nagu usklikud lähevad pühapäeva hommikul kirikusse,
nii lähevad paljud eestlased mingil valitud õhtul teatrisse, et sedasama
elamust saada, mille saavad usklikud jumalateenistuselt.

Hea etendus on nagu sümfoonia

Meie tänapäeva teatris hakkab sõna ära
kaduma. Miskipärast tahab teater jäljendada filmi või televisiooni, kus sõnal
ei ole kunagi niisugust kaalu nagu teatris. Seal on olulisem tegevus, suhted,
efektid, pilt. Sõna püütakse muuta võimalikult elulähedaseks, ehtsaks,
loomutruuks, nagu kõneleksid mingid suvalised inimesed omavahel, ja publik
kuulab seda justnagu juhuslikult pealt.

Ent teater ei ole näitlejate omavaheline
lobisemine. Teatris on publik, kelle jaoks näitlejad oma teksti räägivad. Nad
teevad näo, nagu kõneleksid nad omavahel, aga tegelikult kõnelevad publikuga.
Näitleja tegelik partner istub saalis. Sest partner laval niikuinii teab juba
peast, mida ta kolleeg talle ütleb. Hea etendus on nagu sümfoonia, kus üks pill
võtab teema üle teiselt pillilt, ent muusika ise lendab saali.

Siis võiks alguses toodud tsitaati
parafraseerida: «Sõna, mis näitleja laval  oma partnerile ütleb, sünnib
eneseavaldamise tungist, soovist anda publikule midagi teada, olla publikuga
osaduses, puutuda publikuga vaimselt kokku. Ja kui sõna taga on vägev tahe,
tugev teotung, siis ta võib  saalis istuva vaataja hinges saata korda
suuri asju.»

Kahjuks on viimasel ajal saalist raske
jälgida laval kõneldavat teksti. Näitlejad ei arvesta elementaarsete
füüsikareeglitega – teatavasti heli liigub ruumis aeglasemalt kui pilt
(valgus), ja häälikud kipuvad üksteise sisse ära sulama, mistõttu laval
kõneldav tekst ei jõua saali, ei ole selgelt kuuldav. Samuti ei ole nad oma
südamesse ega meeltesse söövitanud ülaltoodud tsitaadis sisalduvaid mõtteid.

Ma saan aru: üheks põhjuseks on see, et
näitlejad püüavad olla võimalikult loomutruud, et ei elustuks lugu, mida
kuulsin ühelt Linnateatri näitlejalt.

Keegi helistas teatri valvelauda ja tahtis
kõnelda ühe näitlejaga. Valvelaua tädi ütles: «Oodake, ma vaatan, neil oli just
vaheaeg.» Ta avas tasahilju proovisaali ukse ja kuulatas, tuli siis tagasi ja
ütles telefoni: «Kas te saate hiljem uuesti helistada, ma ei saa teda praegu
kutsuda, vaheaeg on läbi, näitlejad räägivad juba ebaloomuliku häälega.»

Professionaalsus näitekunstis on
haripunktis siis, kui näitleja tekst on saalis viimse nüansini kuuldav, ent
sellele vaatamata ei häiri vaataja tõetunnetust. See ei tähenda aga, et
näitleja peab kõnelema oma teksti «nagu elus», nagu tänaval, nagu kohvikus.
Näitleja tekst laval peab mahtuma terminisse «lavakõne».

Termin «lavakõne» ei tähenda kõnetehnika
tunde või harjutuste tegemist, vajalike oskuste omandamist, vaid kõigi nende
harjutuste ja oskuste realiseerumist mängitava rolli sõnalises esituses, rolli
teksti mõtterikkalt, köitvalt, selgelt ja tõetruult publikule edasiandmist –
sõna lihaks saamist.

Kui tekst selliselt saali ei jõua, siis on
meil tegemist amatöörteatriga, kus näitlejad ei ole omandanud oma elukutseks
vajalikke oskusi ühes näitekunsti õppekavva kuuluvas aines.

Emakeel on kauneim keel

Ma usun, et just praegu on aeg küps
Sõnateatri taastulemiseks. Meie üleüldine keelerisustamise protsess on nii
kaugele arenenud, et vähemalt haritum osa rahvast on sellest väsinud. Ometi ehk
veel mitte nii kaugele, et rahvas tähendusrikast, kaunist ja ülevat emakeelt
enam vastu võtta ei tahaks.

Meil on olemas vajalik oskuste alus, et
tänane Sõnateater võiks lennata tunduvalt kõrgemale kui kõik eelmised
katsetused. Sest meil on nii palju andekaid koolitatud näitlejaid, kes vajaksid
vaid väikest lisatõuget, et hakata tähelepanu pöörama Sõna tähtsusele teatris,
selle pühadusele, rikkusele, sügavusele, ilule.

Et tõsta Sõna teatris kõrgemale igapäevase
lobisemise tasandist, ja sellega aidata meie noortel üle saada rahvuslikust
alaväärsuskompleksist, ning ekslikust arvamusest, nagu oleks mingi teine 
keel kaunim ja parem kui meie emakeel.

Ma usun, et see aitaks meie teatritel tulla
välja oma majanduslikust kriisist, sest see annaks teatrile tagasi selle
eripära, mida ei ole mitte ühelgi teisel kunstiliigil. See aitaks teatril
tõusta äraarvamata vaimsetesse kõrgustesse, ja pakkuda meie vaesele
usuvõhiklikule rahvale kiriku aseainet.

Ka kirikus tuleks tõsiselt hakata
tähelepanu pöörama Sõna vahendamise kõnetehnilisele ettevalmistusele. Kui
altarist ja kantslist kõlaks kaunis eesti keel, selge, mõttekas ja nüansirikas
tekstiesitus – siis tuleks ehk rohkem rahvast ka kirikusse.

Malle Pärn,
näitleja ja teoloog

Üks kommentaar artiklile “Valus igatsus Sõnateatri järele”

  1. Külaline ütleb:

    Jumal tänatud! Seegi puudus leidis lõpuks tähelepanu. Ma mõtlesin juba, et pärast stuudiumi tuleb kitsel end ruttu kärneriks rautada (usklikust pastorihakatisest priimamanageriks ja osavaks rahamänguriks) muidu majandusasjade- ja pühade kommetejumal pole vastsele paatrile kuigi armuline. On tõesti tõsi, et teoloogide praktiline ettevalmistus jätab soovida. Juhtisin sellele taas tähelepanu Õpetajate Konverentsil. Kõned, jutlused, ettekanded jm on vaja ette valmistada nii verbaalselt kui vaimselt, et predikant ei peaks oma sõnavarale loomariigist laenu võtma (kõik need eee, meee, määä, mööö, millel puuduvad vasted , aga mida kasutatakse missast meediashow ni välja).
    On iseasi, kas meie haridussüsteem leiab raha ja tahtmist inimese väljendusoskuse koolitamiseks või jätkab samas vaimus: inimene on ahvist arenenud ja tule-mõõgaga toodud ristiusk on sulaselge ahistus ja diskrimineerimine. Võta või jäta, aga ikkagi tahaks kuulda sõna, milles on tunda Sõna nii põhi- kui alltekstis. Kummardused, piibli tõstmised-langetamised,habemesilitused, suudlused jm asendustegevus , mille kohta ütles prof Ed Tennmann, vagad fraasid ja kristlikud keha liigutused, võiksid saada suurepärasteks dekoratsioonideks.Isegi türklased teavad, et sõna on mõõgast teravam, ka eestlane võiks selle omale kõrva taha panna. Seoses teatriga, võiks mõelda ka piiblistseenide mängimisele suurtel pühadel, aga see nõuab hea ettevalmistuse ja laia silmaringiga juhte.
    Teema, mis sai ülesvõetud, on kirikus tõsine probleem,asja taotamist tasub jätkata.
    Parimate soovidega
    Andres[URL=null]null[/URL]

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)