Valimised toovad esile pühendunuid

Viimastel aastatel on ka riigi tasandil vabatahtlikke, kes ei säästa oma aega ja võimalusi, et ühiskonnas midagi parendada. Selle eest tunnustuse saajate hulgas ei ole ma märganud koguduste vabatahtlikke, kes samamoodi on koguduse, aga seeläbi ka ühiskonna teenistuses.
Meil on olemas küll tunnustusvõimalusi koguduse ja üldkiriku tasandil, kuid ega sedagi ole palju ja kindlasti võib küsida, kas peaks üldse tunnustama pühendunud inimesi. Võib küsida ka teisiti: kas meil üldse on vabatahtlikke või kes on vabatahtlik?
Sõna vabatahtlik eeldab, et inimene teeb midagi vabast tahtest, oma isiklikust soovist. Kogudustes oleme arvestanud, et peame inimesi suunama vabatahtliku töö juurde, sageli tehakse kellelegi ettepanek kasutada tema oskusi vabatahtlikus vormis, kui tasuda ei jõua.
Olen ise kogenud, kuidas inimestel palutakse kandideerida koguduse juhtorganitesse või lausa peetakse pikki veenmiskõnelusi, et saada võimalikult hea ja väärikas nõukogu. Kindlasti ei taha ma ütelda, et selline meetod on halb, kuid taolise «sunnitud vabatahtlikkuse» juures võivad jääda kõrvale need, kes tahaksid ja sooviksid pühenduda koguduse vabatahtlikku töösse. Neil ei ole võib-olla nii palju mainet ja oskusi, kuid on midagi, mis on vabatahtliku töö alus – pühendumine ja tõsine soov. Ja siin ei ole vahet, kas tegemist on kiriku või mõne muu organisatsiooniga.
Tallinna Kaarli koguduses toimus möödunud aastal õpetaja valimine. Uue õpetajana lähtusin ma mõttest, et ei taha kedagi panna olukorda, kus ta peab võtma endale kohustuse kandideerida ka uue, valitava nõukogu koosseisu. Nõnda palusin nii sotsiaalmeedia vahendusel, infolehes kui teadetes anda inimestel, kes tahaksid osaleda ja panustada koguduse töösse, endast märku.
Oli küllalt neid, kes olid skeptilised, et selline üleskutse võiks toimida. Ometi sai nimekirja 41 inimest, kellest 16 kuulub ka praegusesse koosseisu (Kaarli koguduse nõukogu on 30-liikmeline). Seega tuleb tõdeda, et neid inimesi, kes tahavad ja on valmis panustama, on märksa rohkem, kui oskaks arvata.
Eriline on seegi, et valimiste käigus on esile tulnud neid, keda ise ei ole enne ehk märganud ja kes oma oskuste ning ametiga on kindlasti väga suureks kasuks kogudusele.
Kas ootused ja need esmased positiivsed kogemused vabatahtlikkusest juhtorganite valimistel kannavad head vilja, seda saame hinnata nelja aasta pärast. Praegu on põhjust olla optimistlik.

 

 

 

 

Jaak Aus,
Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetaja