Valima Eestit südames kandes

Läinud nädala kirjutasime ajalukku kohalike valimistega. Juhtus nõnda, et veetsin 20. oktoobri Eestist eemal Brüsselis. Kuigi võõrsil, aga suuresti koos eestlastega, seega oli teema ikka üks – valimised.
Isegi eestikeelsele jumalateenistusele järgnevas kohvilauas kippus jutt poliitilistele radadele: kes keda valis ja millistel kaalutustel. Et seltskonna lõviosa moodustasid euroametnikud, kellel kõiksugu juriidiliste tekstidega sinasõprus, siis olid toodud argumendid vägagi kaalutletud.
Taas sain näha, millise tähenduse võivad kodumaalt eemal viibides kodused asjad võtta. Keegi ei kehitanud õlgu, et ah mis nendest valimistest ikka; valigu seal Eestis keda iganes, mis meil, maailmakodanikel, sellest. Ma ei kohanud ühtegi (välis)eestlast, kes poleks kasutanud oma kodanikuõigust valima minna.
Selles nähti võimalust – õigust ja kohust – rääkida kaasa Eesti riigi käekäigus. Noored eestlased, kellega suhelda sain, käsitlevad oma välismaal elamist ajutise nähtusena. Kirjutamata reegliks on, et iga eestlane esindab Eestit. Töötades NATO või ELi juures, pole nad minetanud plaani Eestisse naasta. Ka oma rahvusvahelises koolis käivatele lastele õpetatakse eesti keelt, kultuuri ja ajalugu.
Sõprade juures, kus ööbisin, oli teler ETV lainel valimisstuudiot vahendamas, sotsiaalmeedia abil toimus mõttevahetus üle ilma laiali oleva eesti sõpruskonnaga – ikka valimistest.
Vargsi mõtlesin, milliseks rikkuseks on sellised oma riigile lojaalsed kodanikud. Nad on eestlased ja jäävad selleks. Nende häältega arvestati ka pühapäeval toimuvatel valimistel. Olles küll pühkinud (ajutiselt) Eesti tolmu jalgelt, pole nad Eestit oma südamest välja heitnud.
Liina Raudvassar