Valikute valust

Pühapäevasel jumalateenistusel Rõuge kirikus ütles õpetaja Valdo Reimann oma kogudusega jumalaga jättes, et inimesed tulevad ja lähevad, aga Jumal jääb.
Esmaspäeval pidasid Tartus Haiglahingehoiu Keskuse endised ja praegune töötaja «peiesid»: kirikuvalitsus on võtnud vastu põhimõttelise otsuse keskus ümber formeerida. Sisuliselt tähendab see üheksa aastat üles ehitatud ja töötanud struktuuri lakkamist, aga inimesed jäävad. Jäävad nende kogemused, töö ja koolitusel saadud teadmised.
Üks viimaseid hingehoiu-alaseid seminare peeti Põltsamaal ja seal osalenud tunnistasid, nagu on lugeda 5. leheküljelt, et lisaks teadmistele oli nende jaoks oluline kogetud osadus ja võimalus panna maha koormad, saada kinnitust, et mured võivad olla samad ja et ühtmoodi mõtlevaid inimesi on rohkemgi.
Tähtis on, et inimene ei jääks üksi; et oleks hoolimist ja mõistmist; et ei oleks valusaid lahkumisi.
Vähem kui kolme nädala pärast ütleb Eesti rahvas ühe sõna, mis teda seob Euroopa Liiduga või jätab sealt välja. Arvamuste intensiivsus viitab mõlema poole jõule. Lõhe, mis jookseb inimeste vahel, ei too kasu Eestimaale. Lõhe kipub ka kirikusse.
Tänane Eesti Kirik avaldab avaleheküljel pöördumise, kus EELK Konsistoorium ja Piiskoplik Nõukogu on otsustanud toetada rahvahääletusel Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Kristlikku Rahvaparteisse kuuluv praost Andres Mäevere, kes oma eitavat hoiakut väljendab tänase lehe arvamusküljel, ütleb, et Euroopa Liit kui institutsioon kannab endas selgelt jumalatuse märki, ja protestib Euroopa Liitu astumise üleskutse vastu.
Urmas Petti kirjutab eelmises Eesti Kirikus ühiskondlike protsesside ettearvamatusest üksikasjades. Sestap ei saa me kindlad olla, et tänased euroskeptikud jäävad oma seisukohtadele ka paari aasta pärast.
Tuletan meelde, et 2001. aasta mais nõudis keskerakondlasest presidendikandidaat Peeter Kreitzberg peatada Euroopa Liiduga liitumiskõnelused. Vaid mõne nädala eest Tartus toimunud Keskerakonna IX kongressil oli temast saanud tuline euroliidu pooldaja. Hinnangu ümbervaatamiseks kulus vaid kaks aastat.
Sirje Semm, peatoimetaja