Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Valik on meie teha

25.04.2012 | | Rubriik: Jutlus

«Ma kutsun täna tunnistajaiks teie vastu taeva ja maa: ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole! Sest see on su elu ja su päevade pikkus, et sa võiksid elada maal, mille Issand on vandega tõotanud anda su vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile.» (5Ms 30:19–20)

Tänases kirjakohas on Jumal meile kõigile Moosese suu läbi selgelt ütlemas, et valik elu ja surma vahel ning õnnistuse ja needuse vahel kuulub meile. Olles siin tänasel Eestimaal küll erinevate vaimsete õpetuste risttuules, on ometi tõsiasi et pühakiri on kättesaadav kõigile, kes seda otsivad, ning Jumalast on otse või kaude kuulnud valdav osa meie rahvast. Niisiis teavad kõik rohkem või vähem sellest valikuvõimalusest, kuid hoopis iseasi on, kuivõrd nad sellest huvituvad. Pigem tundub selline väljapakutud valikuvõimalus inimestele suuresti ebameeldiva ja ahistavana, sest konkreetsete valikute tegemine tundub ju piiravat illusoorseid vabadusi. Kui vabadust ahistavana tundub juba abielu kui mehe ja naise vahelise suhte ametlik fikseerimine, mis siis veel rääkida ahistamisest, mida toob endaga kaasa inimese ja Jumala vahelise suhte fikseerimine? Mis on siis see illusoorne ja paljukiidetud vabadus? 
Vabadus mööda saata oma maine elu endale vastutust võtmata Looja ees, armastatud kaasinimeste ees, oma järglaste ees? Vabadus eksisteerida, mõeldes vaid pelgalt enese näilisele heaolule, mille väljundiks on hetkelised  naudingud? Hästi iseloomustab seda vabadust ütlus: «Parim viis kiusatusega toime tulla on sellele alistuda …» Alistuda kiusatusele. Alistuda hirmule mis tahes vastutuse ees. Alistuda nõrkusele ja nimetada see ümber kõlavaks vabaduseks …
Jumal, kes meid küll armastab isaarmastusega, ootab meilt ka vastuarmastust, mille väljundiks on kuulekus tema seatud moraalinormide suhtes. Ei saa olla moraali ilma Jumalata, kes on igasuguse kõlbluse allikas, ega täiuslikku ühiskonda või maailma ilma Jumalata, kellest lähtub kõik see, mis on täiuse saavutamiseks vajalik. Kuid kas ühiskonna eesmärgiks on täiuslikkus? Või mida pidada täiuslikkuseks? Kas täiuslikkus on mehe ja naise vaheline kiindumus ja harmooniline peresuhe, mille tulemiks on ühiskonna jätkusuutlikkus? Tuleb tõdeda, et tänapäeva ühiskond täiuslikkust sellisena enam ei mõista. Traditsiooniliste väärtuste asemele on tõstatunud seksuaalne määratlematus ja selle juurde kuuluv – juba vaikimisi kohustuslik omasooiharuse kultiveerimine, mida juhib loosung «Mitmekesisus rikastab!». Kui vaid jätkuks taipu mõista – keda ja kuidas. 
Meie ees on valikud. Valik oli ka mu heal tuttaval, kellega aastaid tagasi juhtus õnnetus. Talvel õue koerale süüa viies libastus ta trepil ning kaotas tasakaalu. Kukkumisel toidukaussi käes hoides keskendus ta püüdele säästa nõud ja selles olevat sööki ja nii ei lasknud ta kaussi käest. Kukkudes jäi toidunõu terveks, aga purunes selle hea inimese vaagnaluu. Lahases haigevoodis lamades ei suutnud ta tagantjärele kuidagi mõista ja endale andestada, kuidas võis ta küll teha nii halva valiku, kaitstes enda tervise asemel üht tühist kaussi. Aga tegu oli tehtud ja tulemus tuntav …  
See oli ühe inimese mõtlematu valik ja tema trauma, mis küll pikaldaselt, aga lõpuks paranes. Kui aga ühiskond oma tervise asemel tühja kaussi kaitsma asub, milliseks kujunevad siis selle mõtlematuse tagajärjed? Kas vajame kõike seda, mida meile massikommunikatiivse ajupesu korras pähe määritakse ja/või mille nimel me endid jõuetuks rabame? Kas ikka tõesti vajame kõike seda, mida ka ise ajapikku vaikimisi tähtsustama oleme hakanud?
Või ehk puudutab see kõik vaid sekulaarset ühiskonda väljaspool kristlust? Kui see nii oleks, siis ei peaks me järjepanu tõdema kristlaste ridade hõrenemist. Ka mitmete end usklikuks pidavate inimeste hulgas on levimas usku «kaasajastavad» pooltõed ja õpetused, mille lummas on kerglaste ja pinnapealsete elamuste tagaajamine viinud paljusid selleni, et nad on «oma mõtlemisega sattunud pimedusse ning võõrdunud Jumala elust neis oleva teadmatuse ja südame paadumuse tõttu" (Ef 4:18).
Meie ees on valikud. Elu või surm, õnnistus või needus. Need valikud võivad kajastuda nii meie silmis suurtes kui ka pealtnäha tühistes otsustustes. Neist koosneb meie elu ja meie päevade pikkus sellel maal, mille Jumal on meile elamiseks andnud. Nende valikute kohta on Jeesus andnud oma õpetuse: «Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.» Aidaku meid Jumal!

Peeter Krall
,
Nõva koguduse diakon

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)