Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Valik 25 lausest kiriku kohta

10.12.2008 | | Rubriik: Kirikuelu

On aasta 1928. Eesti Kiriku peatoimetaja H. B. Rahamägi trükib 21. juuni lehes ära sõbra ja ametivenna praost Nathan Aunverdti (1889–1927, noorelt lahkunud Vastseliina koguduse õpetaja ja Petseri koguduse rajaja – toim.) järelejäänud paberite hulgast tõlke «25 lauset kirikust».

• Kui juba kirik peab Jumala tahtmise põhjal maa peal olema, siis ei ole ta mitte inimeste poolt nende usuliste huvide harrastamiseks loodud organisatsioon, vaid on Jumala enese asutus Jumala auks ja Jumala tahtmise tööriist.
• Kui kirik tahab lugupidamist ja mõju omandada, siis peab ta ometi kord keelduma «vastutulemast» ja «järeleandmast» oma karindi suhtes, seda enam aga kombeid ja korda kindlalt säilitama. Ka ei tohi ta oma pärleid (sakramente, ametitalitusi) mitte sigade ette heita.
• Kui kirik ja iga kristlane tahavad Issanda omad olla, siis peavad nemad selle sõna järele talitama: «Katsu, et sa Jumalale meeldid; inimestele ei tarvitse sa iialgi meeldida» (Krüsostomus).
• Kui kirik tahab tõeline olla, siis peab ta rikaste matustel ka kaamelist kõnelema, kes vaevalt nõelasilmast läbi pääseb.
• Kui meie Issand ja Õnnistegija ütleb, teie olete maa sool, teie olete jahule haputaignaks, siis tahab tema, et kristkond juhiks maailma sisse kristlikku vaimu, mis kõikidest eluviisidest läbi tungib.
• Kui kirik tahab vabadust omandada, siis peab ta riigist ja erakondist täiesti rippumatu olema ja aineliselt ükspäinis oma varandustele ja maksudele toetuma.
• Kirikuga võrreldes on riik täiesti tähtsuseta kuju, kuigi patu pärast tarvilik. Riigi hindamine kasvab kvadraadis patuga, s. o. Jumalast eemaldamisega
• Summa: Meie kirik peab mittekiriklikust olemisest loobuma ja ennast Jumala kirikuna ja asutusena tundma õppima, sest Jumal ei taha lõpuks mitte uskjat inimest, mitte vagalaste hulgakest, vaid tahab uskjat, pühitsetud üldsust (universitos).

Valinud Merje Talvik

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)