Valida või mitte

Noor mees jutustas vanale mehele oma naisevõtuloo. Valida olnud kahe ühtviisi tubli ja toreda vahel, aga tema ei suutnud kuidagi otsustada. Lasknud siis lõpuks hobusel valida.
Vana mees küsinud imestades, et kuidas küll selline asi välja nägi. Noor seletas, et ta rakendanud ühel õhtul oma hobuse vankri ette, pannud paremad rõivad selga, istunud vankrile ja sõitnud.
Nii kaua hoidnud ohje kõvasti peos, kuni tulnud risttee. Seal asetas ohjad põlvedele ja lasknud hobusel täiesti vabalt minna. Üks kandidaat elanud paremal, teine vasakul pool. Hobune keeranud vasakule ja nii ta sealpool elavaga nüüd siis elab. Vana mees muigas ja küsis: «Ütle mulle nüüd päris ausalt, kui sa need ohjad enne ristteed oma põlvedele panid, kuhu sa siis oma käed panid?» «Noo, need vist panin ka põlvedele,» vastas noor mees. «Ja kui sa nüüd veel täiesti ausalt ütleksid, siis kas sa hästi natuke seda vasakpoolset ei tõmmanud?» küsis vanem. «Kuidas sa seda tead, et ma seda tegin. Ma ainult natuke korraks tõmbasin,» vastas noormees.
Valimised on ees. Pea igaühe põlvedel või käes on ohjad ja igaühest sõltub, millisele poolele me sõidame. Usun, et need valimised on Eesti jaoks ülimalt olulised.
Istusime kaks nädalat tagasi ühes parlamendi kabinetis selleks, et olla ühises palves. Kutsutuid oli enam, kohaletulnuid vaid viis. Lugesin külalisena kirjakoha ja mõtisklesin selle üle. Seejärel saabus palveaeg. Tõsised, hingest tulevad palved maa ja rahva pärast kõlasid kõigi kokkutulnute suust. Üks neist ütles lõpuks lootvat, et palved selles majas peale neid valimisi ei lõppeks. Usun, et seda loodavad paljud. On väga oluline, et parlamendis ja valitsuses oleks palvetajaid, neid, kes ei kummardu sügavale ühe või teise suurriigi poole, vaid Jumala poole. Neid, kes ei püüa oma rahastajate huultelt lugeda nende soove, vaid tahavad täita Jumala tahtmist. Siis on meie rahval lootust tulevikus.
Valik on meie käes ja oleks ülimalt naiivne arvata, et vaid valimata jättes muudame asju kõige vähem. Kui ristiinimesed ei palu enestele taevalikku tarkust ja jätavad valimata, siis võib meie vanker küll päris kraavi minna ja sellest kraavist ei pruugi me enam välja saada. Valima mitte minna oli tõeline kangelastegu eelmise riigikorra ajal. Tean, kui palju tõsiseid probleeme oli Saaremaal siis, kui noor kirikuõpetaja Ivar Jaak Salumäe avalikult teatas, et tema koos naisega valima ei lähe. Põhjuseks tõi ta ülekohtu, mida võimud tegid tema perekonnale. Oli ennekuulmatu, et keegi avalikult teatas, et tema ei vali. Tänapäeval pole see mingi kangelastegu. Pigem on see argus või laiskus või märk sellest, et ei osata Jumalalt selgust paluda.
Ära sekku! Ära mitte mingil juhul sekku, aga ära pärast virise, et maailm on muutunud selliseks, kus ka sinul on halb elada! Umbes nii õpetas meid, noori pooliku haridusega õpetajaid kord Ants Taul.
Kui Jumal oleks meid mõelnud vaid lendama, siis oleks ta meile jalgade ja käte asemele tiivad loonud. Ta on meile kinkinud võimaluse selle maailma aeda harida ja oma valikute kaudu asju paremuse poole käänata. Palugem siis Temalt selgust ja tehkem oma valik.
Jaan Tammsalu, assessor