Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Vajame Jumala armu

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

1Jh 2:12–17
Johannese kirja autor on lepitussõnumi kuulutaja, armastussõnumi kuulutaja. Ta kuulutab kõigile: lastele, noortele, vanadele – «Teile on patud andeks antud Jeesuse Kristuse nime pärast!»
Johannes kirjutab pöördunutele, neile, kes tema sõnumit mõistavad. Veelgi enam on seda vaja teha neile, kes kaugel viibivad, Jumala haardeulatusest väljaspool olijatele. Kuidas teha seda olukorras, kus sõnad on sageli kaotanud oma tähenduse? Seda eriti tänase päeva olukorras, kus enda reklaamijad ei põrka millegi ees tagasi. Mida peab inimene kuulama, keda usaldama?
Enda reklaamijad ei seisa ilmselt oma sõnade taga, nad otsekui ei vastutaks millegi eest. Võime öelda, et kiriku kuulutus ja maailma kuulutus on erinevad, kuid inimesed on ühed. Kõik ei ole harjunud vahet tegema. Siit meie vastutuse suurus.
Mõelgem apostlitele, kes kuulutasid keset pöörast sugupõlve: «Teile on patud andeks antud Jeesuse Kristuse nime pärast!» Ei kuuluta meiegi muud kui lepitust ja andestust Jeesuses Kristuses. Kuulutame Jumala ülisuurt armu, mis meile, inimestele, on osaks saanud.
Rahu ja armu vajab inimene kõige enam, lihtsat inimlikku lähedust ja armastust, milles arm nähtavaks saab. Me kuulutame Jumala Sõna. Jumalasõna ei tule tühjalt tagasi, vaid teeb oma töö, milleks ta on läkitatud. Apostlid seisavad sõna taga, mida nad kuulutavad. Johannes ütleb: «Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega. Meie osadus on osadus Isaga ja tema poja Jeesuse Kristusega» (s 3). Meiegi saame kuulutada ainult seda, mida oleme kuulnud ja näinud.
Kuidas seda teha selle maailmaajastu lastele, et kuulutus ka vastu võetaks? Ilmselt Jumala abiga, seistes ise sõna taga. Jõuetud, narriks peetud, siiski tugevad Jumalas! Enda nõtrust mitte kartes, sest meie nõtruse kaudu räägib Jumal. Hoolimata sellest, et apostel Johannes manitseb enda omasid käima valguses, mitte seda maailma armastama, näeme enda ümber, ka kogudustes, vaatamata suurtele soovidele ja pingutustele, et seal on palju intriige ja inetut käitumist. Sageli oleme endale loonud kristlastest ja kogudusest ideaalpildi, millele me ise ei suuda vastata, samuti teised.
Ei aita muu, kui peame olukorda reaalselt hindama, oma vigu tunnistama, oma maist piiratust tunnistama. Apostel ütleb: «Kui me ütleme: «Meil ei ole pattu», siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust» (1Jh 1:8–9).
Tegelikus elus käib see väga raskelt. Kiusatus on ju ennast pühamana näidata, kui tegelikult ollakse. Aga seda ei pea mitte! Apostel hoiatab meid mitte armastama maailma ega seda, mis on maailmas. Meie ajastu keelde ümberpandult: ärge minge kaasa valitseva ajavaimuga, Jumala vastu mässavate inimestega, nende viisidega! Ärge ihake kuulsust, au, raha ja võimu iseennast ära salates! Kõik see on kaduv!
Kiusatused on ja jäävad ning mõnikord saavad nad meist jagu. Ei aita vaga näo tegemine, enda õigustamine. Selline käitumine muudab meid jäigaks, me ei suuda pidada enam osadust. Oleme kohtumõistjad teiste inimeste üle just nimelt nende vigade üle, mis meil endil olemas on ja mida suure hoolega peita tahame. Oleme nagu kalgid sulased Jeesuse mõistujutus. Ja kui meile isiklikult liiga tehakse, ei suuda andestada. Apostel ütleb kirjas: «Kes ütleb enese olevat valguses, ja vihkab oma venda, on siiani pimeduses» (s 9).
Kuidas sellest pimedusest väljuda? Selge, et Jumala abiga, aga sageli ei aita ka palvetamine, sest ülekohus võib kesta ja teine ei arva, et eksib millegi vastu. Emotsioonid ei jäta meid kunagi maha. Ka vihastamine ja vihkamine on emotsioonid. Mõnikord päris tervendavad. Kui tunnistan endale, et vihkan venda, kes on mulle ülekohut teinud, on mind hinge põhjani solvanud, on see tervenemise eeldus.
Ühes selle tunnistamisega tõstan ta otsekui endast väljapoole, distantseerun ja mõne aja pärast olen talle võimeline andestama. Mitte enne. Kõike seda olen võimeline tegema Jumala abiga. Omast jõust saan ainult tunnistada: «Issand, aita mind patust inimest! Ma olen nii väsinud, et mõeldagi ei jõua.»
Tuleb leppida oma jõuetusega ja võtta end sellisena, nagu olen. Teiste sõnadega tuleb oma tühjad peod Jumala poole tõsta ja end Temale üle anda. See on hetk, kui võib öelda: «Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!» Siis kogeme Jumalat, õpime Teda tundma kui armastust. Kõik on selge arm.
Jumala kogemine on vastus meie jõuetusele. Kogeme, et ei suuda ennast ise paremaks teha, et sõltume täielikult Jumala armust. Patustaksime üha uuesti, kui Jumal meid sellest ei hoiaks. Patt juhib meid Jumala juurde, kelle võimuses on andestada, lepitada, meid muuta. Enda nõtruse kaudu saame mõista teisi inimesi. Ka neil on probleemid, ka nemad on kiusatud ja patused, kes vajavad Jumala armu.
Aidata saab see, kes ise on abi vajanud ja seda saanud. Ja arsti vajavad ainult haiged. Me saame teisi juhatada nii kaugele, kui kaugel ise oleme olnud. Kes on kohtunud oma inimlikkusega, sellel pole miski inimlik enam võõras. Leiame lepituse oma nõrkusega, oleme Jumala armu läbi need, kes me oleme. Võimelised andestama, osaduses olema. Me oleme Jumala lapsed.
Kuulutus ei ole muutunud: «Teile on teie patud andeks antud Jeesuse Kristuse nime pärast!» On paljud, kes kuulavad, vähesed, kes kuulevad. Kuid ometi on terve elu kuulutus. Prohvet Miika sõnadega: «Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?» (Mi 6:8).
Aamen.
Lea Heinaste, Anna ja Järva-Peetri koguduse õpetaja