Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Vajadus vaimuaristokraatia taastamise järele

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Ümmarguselt kakskümmend aastat tagasi vabanema hakanud olud ja järgnev Eesti riigi iseseisvuse taastamine on lasknud üldteoloogilisel ja täpsemalt ka ametiga seotud kiriklikul koolitusel märgatavalt areneda.
Vahepeal sündinud tühik ei ole päriselt täitunud, kuid olevik lubab tunda rõõmu mitmest asjast. Saame kõnelda esimese astme teoloogilise koolituse saanud inimeste arvu märgatavast suurenemisest Eestis, teaduskraadidega inimeste rühmade tekkest ning kirjanduse ja erialaste teadustööde sünnist ja kättesaadavusest.
Samas teeb igapäevane elu, eriti meedia vahendusel, meile korduvalt selgeks, kui kristlusekauge ja ebakultuurne on suure osa eesti rahva sisemaailm, kui sekulariseerunud ja endale aru andmatult sovetiseerunud on isegi meie noorema põlvkonna lähenemine elule.

Evangeeliumi edasikandmine, kristluse selgitamine, veendumuste ja põhimõtete kuulutamine on komplitseeritud ja mitmetahuline protsess, milles kogudustel, kõrgematel õppeasutustel, organisatsioonidel, kodanikeühendustel, üldhariduslikel koolidel jne on erinev koht misjonikäsu täitmisel.
Kui esimese vabariigi ajast kõneldes toonitatakse sageli, et eesti haritlased ja eriti kirjanikud olid kristlusekauged, siis vastab see tõele ka täna. Instituudi uut akadeemilist aastat alustades tunneme siin oma erilist ülesannet. Meie magistriõppe kavade iseloom viitab esmalt meie peaülesandele – vaimulike ning teoloogilise järelkasvu koolitamisele, kuid koos sellega kõikehõlmavale pedagoogilisele kasvatustööle, kultuurhariduslikule valgustustööle, diakoonilisele ning hingehoidlikule mõõtmele meie ühiskonnas.
Usuteaduse Instituudi kui endale kõrgeimaid standardeid seadva ja nende täitmise poole püüdleva eraülikooli töötajatena, üliõpilastena, sõpradena, toetajatena püüame mõistmise laienemise ja süvenemise juurde koondada kõikide vajaminevate võimete kujundamise.
Nendeks on teadmised, kogemused, vilumused, veendumused, hoiakud. Kõik need omadused kujunevad ja küpsevad ühiste tegevuste nagu õpingute, praktikate ja reflekteerimise protsessis.

Kõik meie elu ja õppimine kulgeb aga endisest keerulisemas olustikus ja tänane päev kannab endas uusi ohumärke, mis meie rahva ja kultuuri kestvusele väljakutseid esitavad. Rein Taagepera küsib õigustatult, mida arvata rahvast, kellel lapsi on arutult vähe, kes elas küll omal ajal musta katku üle ja hiljuti veel punase ka, aga kellele vabadus ja heaolu üle jõu käivad.
Peatugem nende sõnade tähenduse juures iseendi jaoks. Vabadus ja heaolu! Kas pole need iseenesest positiivsed sõnad? Aga kui mõtleme, et need tõesti üle jõu käivad, kui heaolu kipub lõdvaks tegema ja vabadus lubab ka nendest piiridest üle astuda, mille kultuurne inimene endale ise seadma peaks?
Kumb mõiste neist on olulisem või mille poolest need erinevad? Toonitan täna siin instituudi aktuse kontekstis seda, et kultuur ja haridus eeldavad tingimata vabadust. Aga kultuur ja haridus ka toodavad ja kasvatavad vastutustunnet. Heaolu iseenesest on vaid katalüsaator ja tugi, mis saab soodustada kõike, mida jõudeajal tehakse, olgu selleks siis kultuur ja haridus või hoopis eesmärgitu lodevelu ja pillerkaar, sest heaolu võimendab ka selle võimalusi.

Akadeemiliste inimestena ja vabade kristlastena lähtume mõtlemise ja küsimuste esitamise vabadusest. Toonitame nendele küsimustele vastuste otsimise teede vabadust ja mõistlikkust. Ent vabadus kohustab meid ka kohusetundele tegudes ja oma missiooni järgimisele.
Meie instituudi ainelised võimalused ei ole niisugused, et heaolu üle jääb. Kuid oma ressursside kasutamisel on meil võimalus teha tööd nii, et me töötades ja õppides inimestena kokku hoiame, üksteist aitame, siis seetõttu loomulikult ka ainelisi ressursse kokku hoiame ja kõik selleks teeme, et lahtiste silmadega vaadates vajalikke vahendeid ja ressursse juurde leiame. 
Meie eesti rahvas tervikuna, meie kirik ja ülikoolid, me elame praegu selle ajastu tunnistajatena, kus antiikkultuurist pärinevad olümpiamängud ei tähenda üksnes rahu, vaid ka sõda. Siin märkame uusi ilminguid.
Tähelepanelikuks teeb see, et vähemalt mina ei ole näinud informatsiooni, mis tõendaks, et poliitilised analüütikud, Euroopa Liidu või NATO strateegid oleksid hoolikalt ette valmistatud ja kiirelt läbi viidud Gruusia sõjakäiku ette näinud. Rünnak oli kiire ja mõjuv ning tuli ikkagi kogu Läänele, s.o meie liitlastele, ootamatult! Vastuseta küsimusi oli ennegi ja need on muutunud veel tõsisemaks.
Alles 4. juuli Eesti Päevalehes kirjutas E. Arujärv, et me ei tea, mis juhtub lähitulevikus või mingil kriisihetkel. Me ei tea, missugused on šansid saada tuge Euroopa Liidult või NATO-lt. Nüüd on olnud lugeda ka teateid, et Põhja-Atlandi Liidul puuduvad Baltikumis toimuda võiva sõja puhuks operatiivplaanid.

Tuletan siinkohal meelde iseäralikku fakti, et Usuteaduse Instituut õnnestus EELK-l rajada ajal, mil impeeriumi juhtis osseedi-gruusia diktaator. Teoloogiline kõrgharidus pärast Teist maailmasõda jätkus olude suhtes arvestataval tasemel üksnes Eestis, ja siiani on teoloogilise koolituse, kiriku ja vaimulike olukord meil järjepidevuse ja intellektuaalsuse tõttu paremal järjel kui näiteks Lätis.
Eestis pigistab king doktorite järelkasvu poolest. Ka teoloogias, kus on alanud kümnendil tulnud juurde hulga doktoreid, on just fundamentaalsed ja kandvad alad ikkagi kaetud vaid ühe või kahe inimesega. See probleem on huvitaval kombel palju laiem ja esineb suurtes riikides.
Washingtoni American University rahvusvaheliste suhete professori James H. Mittelmani hinnangul kasvab turumajanduse survel paljudes USA ülikoolides oht, et ülikooli loomus läheb kaduma. J. Mittelman juhib tähelepanu olukorrale, kus harituse loomust ei osata sageli enam hinnata isegi kõrgeimal tasandil ja mõni doktorant küsib juba seda, et kas näiteks kohustuslikku üldist ühiskonnateooria kursust on vaja, kui ei saa täpselt näidata, kuidas see tuleb tööturul kasuks.
Ta näeb vaimse kriisi ohtu Ameerika ülikoolide kohal. Lõpuks tuleb niisugune kitsarinnalisus, kus klassikalise universitas’e idee ülikoolist välja pestakse, ühiskonda bumerangina tagasi. Väike rahvas ei tohi selle tendentsiga kaasa minna.
Ühelt poolt on väikerahva jaoks oluline kõrghariduse võimalikult lai kättesaadavus ja päritolust mitte olenemine. Samas sõnastan oma mõtte nii, et on olemas vajadus vaimuaristokraatia järele. Need on inimesed, kelle haridus, iseloom ja käitumine hoolimata varanduslikust seisust jätkavad vana hea aristokraatia kombeid. Õigupoolest näen vajadust vaimuaristokraatia taastamise järele.

Tahtlik või hoolimatusest tehtav hariduspoliitiline tasandamine on vägivaldne tegevus, loomulik hierarhilisus on rohkem vastavuses loodusseadustega ja ka vaimumaailma sättumustega. Vajame ülikoole, kuhu saab tulla tagasi vaimuaristokraatia sära. Professor Elmar Salumaa mälestusaasta lubab sellel teemal tänavuse sügise jooksul veel peatuda.
Väike rahvas ja väike kirik peavad olema järjepidevad niisuguste fundamentaalsete väärtuste taastootmisel nagu üldhumanitaarne haridus, kristlik teadlikkus ja veendumused ning teoloogia, nendele vastavad moraal ja elu, väärikus, pere ja tervis. Seda head ja vajalikku näib olevat liiga palju, et seda suuta. Siin tuleb rõhutada isiklikku igapäevast tööd.
Kunagine sir Walter Scotti järeldus, et kõik inimesed, kellest vähegi on midagi saanud, on oma hariduses ise kõige tähtsamat rolli mänginud, ilmestab hästi ka meie sessioonidena toimuva tasemeõppe võimalusi, kus juhendamise täpsustamise ning koduse töö pidevuse kaudu on seatud eesmärkide saavutamine võimalik. Koos sellega otsime endale ka täiendusõppe ja teadustöö tegemise võimalusi.
Ka meie instituut on teadmise ja tundmise, oskamise ja arvamise, usu ja veendumuse jagamise osaduskond, üks eriline sootsium. See ei ole mitte vaid etapp tööturule sisenemiseks. Ma soovin, et kõik instituudis tehtav moodustaks ühe suure siin olemise ja vaimuaia harimise terviku. Olgu ka teadustööde kaitsmised kui õppe- ja teadusprotsessi olulised osad meile senisest rohkemal määral ühisteks pidudeks.
Kestvus eeldab ka teatud püsivust ja traditsiooni. Kuna elu ja olud muutuvad, tähendavad püsivus ja traditsioon samal ajal osa elementide, suhete ja struktuuride muutumist. Nii, nagu elusorganismide eluprotsessis tagatakse organismi identsus pideva muutumise läbi, kestab ka ajaloos see, kes muutub ja kohaneb, aga ka hoiab ja säilitab ning seetõttu säilib tänu mõtestatud teadlikele valikutele.


Randar Tasmuth
,
Usuteaduse Instituudi rektor

Akadeemilise aasta aktusekõne   25. augustil.