Vaimusõna jõul

01.03.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Kakssada aastat tagasi tegid kaks pastorit trükipressi toel tee valla emakeelsele ajalehele. Need olid Oldekop ja Roth oma tartumurdelise «Tarto maa rahva Näddali-Lehega».

Veel nelikümmend aastat varem (1766) oli Põltsamaal pastor August Wilhelm Hupel trükkinud kohaliku arsti Peter Ernst Wilde palvel väikeseformaadilist, tänapäevamõistes A5 formaadis, ajakirja «Lühhike öppetus, mis sees monned head rohhud täeda antakse». Ajakiri sisaldas põhiliselt arstlikke nõuandeid talurahvale.

Esimestele eestikeelsetele väljaannetele järgnesid Äksi pastor Masing ja tema «Marahva Näddala-Leht» (ilmus aastail 1821–1825) ning papa Jannsen ja tema «Pärno Postimees» (1857) ja hiljem «Eesti Postimees» (1864).

Vaimulike toel ja vaimusõna jõul on kasvanud ja arenenud eesti rahvuslik ajakirjandus. Kas me kõike seda ka täna mäletame või üldse teame? Kui püüame orienteeruda ligi kolmesaja nimetuseni ulatuva perioodilise väljande hulgas.

Eestis on hinnanguliselt 600 000 eestikeelset meediatarbijat. Mõlge siis ise, kui väike turuosa jääb igale meediaväljaandele.

Kui veel paarkümmend aastat tagasi olid homogeensed nii auditooriumid kui ka väljaanded, siis muutunud majandussituatsioonis saame järjest enam rääkida ajalehest kui tootest ja järjest vähem ajalehest kui osast vaimses kultuuris.

Muutustele vaatamata on ajakirjandus kultuurinähtus, eriti on see nii väikerahva puhul. Kirjanik Jaan Kross on öelnud, et raamatud ja rahvuslik ajakirjandus formuleerisid 18. ja 19. sajandil eesti rahvuse. Kui ma eespool nimetasin esimesi ajakirjandusväljaandeid, siis lisan siia Jaan Krossi poolt nimetatud raamatud, mis jäävad märgistama meie arengut. Need on 1739. a ilmunud emakeelne Piibel, Kreutzwaldi «Kalevipoeg» 1862. aastal ning Eesti Entsüklopeedia köited.

Aastail 1918–1940 ilmus Eestis umbes 440 ajalehte (sh 47 päevalehte) ja 500 ajakirja kokku 10 keeles. Ilmumine võis olla küllalt ebastabiilne: juba asutamisaastail jäi seisma 45% ajalehtedest ja 25% ajakirjadest. Suurimad tiraa�id ulatusid päevalehtedele 50 000ni, nädalalehtedel 30 000ni, ajakirjadel 37 000ni.

Sellesse ajajärku  jääb ka 1923. aasta jõuludest ilmuma hakanud Eesti Kirik.

Pärast sunnitud pausi (1940–1990) võis Eesti Kirik pärast umbes kolm kuud kestnud ettevalmistusi taas ilmuda. Mäletan isegi, kuidas toona Põlva maakonnalehe Koit ajakirjanikuna ja Võru praostkonna Sõna kaastöölisena ootasin esimese Eesti Kiriku ilmumist. 1990. aasta 4. märtsil, pühapäeval enne palvepäeva jõudiski Eesti Kirik kioskitesse.

Nii oleme võinud juba 16 aastat koos esimese kevadkuuga tähistada ka oma lehe sünnipäeva. Kui muutused ja arengud toimuvad kirikus, läbivad need ka ajalehte. Tänane Eesti Kirik pole enam see, mis ta oli 16 aastat tagasi.

Ajakirjandus on ühiskonna peegel ning peegli peale ei maksa solvuda, kui sealt ebameeldiv «nägu» vastu vaatab. Eesti Kiriku lugejad võisid olla ehk üllatunud aasta alguses koos lehega ilmunud vahelehtedest, millest üks rahvuslik-poliitilist ja teine vabamüürluse aadet kandis. Kui mingi nähtus on olemas, siis on lehe kohus sellest ka kirjutada, et täita üht meedia funktsiooni: harida oma lugejaid.

Me näeme ja tajume, missugune on tegelik Eesti ühiskond. Kas meedia annab edasi tegelikkuse või nägemuste peegelpilti, suudame vahest ka ise otsustada. Nagu mikroskoop teeb asju kättesaadavaks ja me korraga näeme, kuidas asjad on, nõnda saab ka meedia osutada abi maailmast arusaamisel. Ja seda püüab teha ka Eesti Kirik.


Sirje Semm
,
peatoimetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)