Vaimuliku valmimisest ja tema professionaalsest koolitusest. 7.

7.
(Algus EK nr 33, 20.8.08.)
Käesolevas kirjutises pole eriti palju olnud juttu täiendusõppest. Sellest on räägitud juba kaua aega. Näiteks 1997. a õpetajate konverentsil nentis piiskop Einar Soone: «Vajalik on süstemaatilise täiendõppe võimalus koguduses aktiivselt tegutsevatele inimestele. Selleks on vajalik EELK haridusnõukogu ning UI koostöö.»
2004. aastal sedastas Saarde töörühm: «Suuremat tähelepanu tuleb pöörata vaimulike täiendusõppele. Peame loomulikuks, et vaimuliku töötamine EELK teenistuses seotaks regulaarse täienduskoolitusel osalemise nõudega. Samas ei peaks täienduskoolitus olema Tallinna-keskne. Leiame, et EELK koolitustegevus peab olema läbimõeldud ja koordineeritud.»
Eelmisegi aasta konverentsi rühmatöödes nenditi, et «kirik peab kehtestama täienduskoolituse nõuded. Koos nõuetega tuleb leida selleks võimalused, nagu õppeaja võimaldamine ning asendamiste korraldamine teadliku personalipoliitika osana, rahalised vahendid, solidaarsuskassad, õppefondid jne. Kiriku keskvalitsus peab seda nõudma, muidu see ei toimi. Tööluba sõltub sellisest täienduskoolitusest ning kui vaimulik neil ei osale, siis järgnevad sanktsioonid.»
Ma võin vaid tõdeda, et üldjoontes 1/10 inimestest on innukad, koolitavad ennast jne. (Siingi kehtib vaimulik 1/10 reegel.) Aga ma ei tea, kas peaks administratiivsete vahenditega sundima ülejäänud 9/10 täiskasvanud inimesi täienduskoolitusel käima. Mida ma tean, on see, et tihtipeale püütakse muuta tingimusi, selmet muuta veendumusi, mis neid tingimusi loovad.
EELK haridusstrateegia loomine muidugi ei teeks paha. Enne seda aga peaks vähemalt strateegia koostamise printsiibid kokku leppima. Muidugi saab ka ilma selle kokkuleppimiseta strateegiat koostada, siis on printsiibid varjatud kujul strateegias esindatud koostajate privaatsete/teadvustamata eelistuste kaudu.
Ma olen püüdnud heita pisut pilku nende printsiipidega seotud pingeväljadele, mida ei tohi lahendada ühe või teise pooluse kasuks, vaid mille mõjus me peaksime oma haridusasja ajama. Saagu need siinkohas veel kord ära nimetatud.
1. Valmis – kas lõpetatud ehk valmis saanud või valmis millekski.
2. Vaimulik formatsioon ja koolitus kui inimtegevus.
3. Kool ja muu keskkond õppe- ja kasvukeskkonnana.
4. Idealistlik ning pragmatistlik vaade vaimuliku ettevalmistusele ja tööülesannetele.
5. Teooria ja praktilise kogemuse suhe.
6. Sisendipõhisus ja väljundipõhisus.
7. Kiriku huvid ja vajadused ning teiste huvirühmade huvid ja vajadused.
Ma olen viidanud vajadusele teadvustada oma haridusvalikute aluseks olevad hoiakud selleks, et teada, kus ollakse ise, ning ka selleks, et mõista, miks teised on kusagil mujal. Need erinevad hoiakud on järgmised.
1. Tähtis on õppida õppima.
2. Tähtis on omandada õpisisu.
3. Tähtis on õppida seda, mis on isiklikult oluline.
4. Tähtis on õppida seda, mille abil sobituda maailma/kirikusse ning vajadusel muuta seda.
Ma loodan, et neist mõtetest on pisut abi meie endi ning meie nooremate ametivendade ja -õdede kasvamisel iseenda, üksteise ja Jumala poole.

Allan Kährik, Tartu Ülikooli doktorant

*  *  *
Pisut kasutatud kirjandust:
An overview of the international consultation on the subject of «Training to Ordained Ministry in the Leuenberg Church Fellowship», Berlin 2003, http://www.univie.ac.at/etf/rp/Schelander/download/theol_europa/ber­lin­erklaerung_en.pdf, last visited 26.03.2007.
Andrews, Leslie A. 2007. The professor’s Stance: Values Underlying Educational Choices, http://www.iclnet.org/pub/facdialogue/9/andrews.html, last visited 26.03.2007.
Moon, Jennifer 2006. Module Development: a guide to the development of modules within the context of higher education programmes, non-published manuscript.
Wood, Charles M. 1985. Vision and Discernment: An Orientation in Theological Study. Atlanta: Scho­lars.
1994. An Invitation to Theological Study. Valley Forge, Pennsylvania: Trinity Press International.

• Avaldatu on Allan Kähriku (fotol) akadeemiline ettekanne vaimulike konverentsil 22. jaanuaril 2008.