Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Vaimse hinguse kandja

06.08.2008 | | Rubriik: Persoon minevikust

Kui 1948. aastal lahkus Viru-Jaagupi pastori kohalt Jaan Kiivit, kes oli teeninud siin 1934. aastast 1948. aastani, olid kihelkonna inimesed väga nukrad, sest Jaan Kiivit oli leidnud nendega ühise keele. Ta oli väga tark, vaimselt rikas mees, Leipzigi (1959), Praha (1959), Helsingi (1963) ja Pariisi ülikooli (1963) audoktor.

Loodetavasti samasugust vaimset hingust tajus Viru-Jaagupi ki­­hel­kond jälle 1960.–1994. aastani, mil kogudust teenis Madis Oviir.
Hing ei murdunud
Madis Oviir sündis 16. juulil 1908. aastal Nurtu külas Läänemaal. Nende peres kasvas 15 last. Nõnda mõistis ta peresoojust ja küünarnukitunnet, selle vajalikkust. Kõik vastakad mõtted, mis takistasid truualamlikuks kommunismiehitajaks saamist, pidi välja juurima Kolõma kullakaevandus aastatel 1944–1956. Valitsev võim sai küll kulla, kuid ei murdnud hinge.
Kui 1960. aasta tõi Madis Oviiri Viru-Jaagupisse, võttis ta endale kohustuse ümbruskonna kultuurilugu uurida ja säilitada. Külades käies täitus 5000–6000 koolivihikulehekülge möödunud aegade mälestustega. Huumorimeelse inimesena oskas ta läheneda igaühele. Madis Oviir hindas inimestes ausust, otsekohesust. Ta kogus enda ümber tähelepanuväärsete inimeste ringi, kes teda toetasid neil rasketel aegadel.
Kodu-uurijana oskas ta hinnata kohalike juurtega põliseid perekondi, kellele toetuvad küla ja kihelkond. Juhuslikud rändurid, kes ei tunne ega taha tunda omakandi traditsioone ja seost eelnevate põlvedega, pühib ajatuul nagu lahtise liiva teelt.
Kivisse raiutud austus
Meie kiriku 550. aastapäeval 2005. aastal ütles peapiiskop Andres Põder: «Pühakoda on osaduse sümbol ja meeldetuletus. Siin ei saa rääkida ainult Mina, siin peaks rääkima Meie ja siin peab eeskätt rääkima Sina, Jumal. Selles maailmas osutub Mina sageli suureks komistuskiviks. Kõik keerleb isikliku mina ümber ning me unustame teise inimese ja Jumala.»
Niisugused arusaamad valdasid ka Madis Oviiri. Kui palju oleks võinud olla kibedust, vihkamist hinges – ülekuulamised, vangla-aastad –, aga tema südames ei leidunud ruumi vihkamise jaoks. Tütar Mari-Ann ütles: «Isa andestab kõigile ja kõik. Andestamine, see on pärandus meile. Kui oskame selle vastu võtta, muutub elu killukegi paremaks.»
Iga inimene jätab endast midagi maha, kes vähem, kes rohkem. 25. märts 1989 – küüditamise 49. aastapäev. Mälestuskivi kiriku ees, Vabadussõjas langenute mälestuskivi taasavamine Viru-Jaagupi surnuaial, nimeplaadid kirikumüüril. Inimese elulõng on habras. Kuidas suudame seda hoida, et ta ei katkeks juhuslikult. Võib-olla vaadates neid mälestusmärke, mille püstitamiseks Madis Oviir nii palju energiat kulutas, ja neile mõeldes muutume ka meie.
Ei mäletagi, millal Madis Oviiriga kohaliku muuseumi avamisest esimest korda rääkisime. Muuseum avas uksed 18. juunil 1998. Kui sageli kuuleme: mis mina, olen vaid tilluke mutter ajamasinas, küll teised. Aga Madis Oviir oli ka ainult üks inimene. Mõelgem, mida ta jõudis.
Alise Vaasma
toimetus@virumaateataja.ee

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)