Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Vaikuse õnnistus

/ Autor: / Rubriik: Määratlemata / Number:  /

Saarde kiriku vana altarimaal Kristusest Õlimäel. Friedrich Ludwig von Maydell, 1835. Foto: Sirje Simsoni kogust

Saarde kiriku vana altarimaal Kristusest Õlimäel. Friedrich Ludwig von Maydell, 1835. Foto: Sirje Simsoni kogust

Ja Jeesus läks välja ning tuli harjumuspäraselt Õlimäele, ja jüngrid järgnesid talle. Ja kui ta sinna paika jõudis, siis ta ütles neile: «Palvetage, et te ei satuks kiusatusse!» Ta ise läks neist eemale kiviviske kaugusele, langes põlvili maha ja palvetas: «Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!» Siis ilmus talle ingel taevast teda kinnitama.

Ja raskesti heideldes palvetas ta veelgi pingsamalt, ja ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks. Lk 22:39-44

Lk 22:39-44

Tahaksin mõtiskleda vaikusest. Ja Vaiksest Nädalast.

Miks küll tänapäev ei armasta vaikust? Miks põgeneme tema eest niipea, kui oleme teda isegi igatsenud, temas viibime? Kas rahuldamatu infonälja pärast? Samas, mis on väärt info, mis meieni jõuab vaid läbi müra ja lärmi. Või soovi pärast täiel rinnal nautida elu, seda varjuna mööduvat, seda ainumast? Miks ilma kiiskavate värvide ja kurdistavate helideta ei oska paljud tunnetada, et elu habras lõng pole veel katkenud?

Õigemini, miks nii harva taibatakse, et elul, sellel imelisel, võivad olla ka teised mõõtmed, mis avanevadki alles siis, kui me lihtsalt jätame karjumise ja vait jääme. Kas ikka peab väikelapse kombel, suu laiali, kisendama, enne vait jäämata, kui lutt suhu pistetakse…

Eks tundnud seda ära ka Betti Alver, kui ta ütles, olles ühiskonna poolt kõrvale tõrjutu seisundis:

Räägi tasa minuga, siis mu kuulmine on ergem.
Räägi tasa minuga, tasa taibata on kergem.
Inimrõõmu, hingehärmi tunnen-taban läbi tuule.
Ainult surnud sõnalärmi kuuldeski mu kõrv ei kuule…

Oleme ju praegu nädalas, mis on samavõrd suur kui vaikne. Nende seitsme päeva jooksul oleme kõik kutsutud taipama, et Jumala pühaduses kohtame vastandmõisteid, mis üksteist pigem täiendavad, kui välistavad. Seal võib suur sündida märkamatult väiksena, seal kostab Jumala sosin valju märguandena, aga ennast valjult reklaamiv enamasti polegi suur ja võimas.

Iga Jeesuse samm kannatusteed ette valmistades, iga Tema peatus ristiteel, palmipuudepühast Vaikse Laupäevani välja – kõik veenab meid selles, kuidas Jumala mõte võib kummutada meie hinnanguid selle kohta, mis on suur või väike, hea või halb, tugev või nõrk, rikas või vaene, kõrge või madal.

Ega küll Jeesuse poolehoidjad seda tõsiasja tol kannatusnädalal suutnud mõista. Vaikse nädala mälestuspildid vormiti õnnistusrohkeks usuallikaks alles hiljem, siis kui jüngrite salgast oli välja kasvanud Ülestõusnut tunnistav kirik.

Ja ikkagi vajame oskust vaikida, et mõista, miks paljud suured asjad Jeesusega ühenduses pidid sündima vaikuses ja inimmõistusele varjule jäädes. Miks uinusid jüngrid Õlimäel Jeesuse palvetades. Või miks nad vaikisid, jälgides eemalt ristil toimuvat. Või mis toimus Peetruses, kui ta salgav suu pidi sulguma alles siis, kui ta oli kuulnud kukelaulu ja kohanud Jeesuse tumma pilku.

Või miks uinus Juuda reetlik südametunnistus, valmistades ette saatuslikku tervitussuudlust. Või mida peitis endas too pimedus risti ümber, siis kui käratsevad pilkajad olid vaikinud ja Jumala Poja ohvrisurma markeerisid vaid loodusstiihia helid…

Just sellepärast ei karda ristiinimene tõelist vaikust. Sellesse palvetavasse vaikusesse kostab nüüd Jumala hääl. Ja selle hääle vastuvõtjateks kutsutuna oleme kutsutud nüüd juba mitte vaikima, vaid andma maailmale tunnistust ühest erilisest päästevõimalusest.

Vaikimine, see on nõusolek. Käigem siis kõik oma vaimus läbi need paigad ja sündmused Jeruusalemmas, kus Jeesus iganes viibis, ja midagi tegi või ütles. Andkem sellele kõigele oma püha ja alandlik nõusolek. Ja olgu see loobumine vastuvaidlemisest, tarbetutest kahtlustest ja mõttetutest küsimustest. Mis sellest, et kogu ümbruskond meile vastu räägib.

Ka tookordne Jeruusalemm oli nagu kontrolli kaotanud tuumareaktor. Keegi ei teadnud, mida järgnev hetk kaasa toob. Aga igaüks tahtis olla kohal, igaühel oli öelda midagi omast arust tarka ja tähtsat.

Aga mis iganes ära ei otsustatud ülempreestrite, suurkohtu, Rooma asevalitseja või kuningas Heroodese poolt, kui häbiväärselt ka ei käitunud manipuleeritav rahvajõuk, aga Jumala liinid töötasid edasi. Siin oli kõik kontrolli all.

Lülitagem meiegi palves sisse need vaikuse liinid. Sest seal ütleb keegi: «See on minu ihu. See on minu veri. Sündigu nõnda, nagu sina, Isa, tahad. Sinu kätte ma annan oma Vaimu.»

Õnnistatud Suure Nädala vaikseksjäämist!

Kalle Mesila,
Tartu Peetri koguduse õpetaja