Vaikselt hõisates

Lohusuus elab tagasihoidlik, sõbralik ja hooliv rahvas, sain kinnitust möödunud laupäeval, kui kogudus pidas kiriku esmamainimise 345. ja praeguse kiriku 130. aastapäeva.

Peipsi-äärsest 600 istekohaga neogooti stiilis kivikirikust 150 aastat vanem kell kutsus ümbruskonna rahvast ja külalisi tänujumalateenistusele ning igaüks oli tõesti oodatud, tundus kaugemalt tulijale. Varane päralejõudja võis näha küünalde süütamist kirikus, kus puudub elektrivalgus, kolmes kroonlühtris. Küünlaid kulub kokku 128 tükki.

Tallele pandud päev
Kui kogudust 48 aastat hooldajaõpetajana teeninud Eenok Haamer (esimene teenistus Lohusuus oli 6. augustil 1964) enne teenistust kirikulistele soovitas päeva endasse talletada, oli soovitus ehk üleliignegi. Seda enam, et tema teenimise ajal on peapiiskop pühakojas teist korda. Esmakordselt külastas kogudust Edgar Hark, nüüd siis Andres Põder.
Hiljem ühises kohvilauas istudes võis vaid Juta Kask kiidelda, et tema on kirikupingis olnud ka Hargi külaskäigu ajal. Loreida Oja võttis suursündmuse kokku: «Uhke tunne on, olen peapiiskoppi ainult telerist näinud, tundub tore mees.»
Kindlasti räägitakse sellest erilisest päevast veel kaua ja ajaloo tarbeks pannakse tallele mõni pilt järgmise näituse tarbeks. Nii kinnitas kohaliku kooli õpetaja Helle Vaher, kes koguduse kroonikat peab ja seekordse näituse koostas.
Päeva järellainetus võib kaldale uhtuda midagi väärtuslikku, kui sisemere (loe: järve) lähedusele mõelda. Igal juhul loodame nagu Eenok Haamer, kes pole kunagi lakanud uskumast, et eesti rahvas kord taas kiriku poole pöördub. Samast unistab peaaegu 20 aastat koguduse juhatuse esimehe ametis olnud Jüri-Henn Uuetoa.

Armastatud paik
Hea juhuse läbi saan jutule Lea Mangulsoniga, kes, nagu selgub, on kirikule teinud uued rohelised villased tekstiilid, mis peapiiskop pidupäeval ka pühitses. Eelmised on valminud 1936. a, näitusel olnud fotol on naised usinalt tikkimas. Vana altarikate on kirikus ka väljas ja kõigile vaadata.
Lohusuu vallas sündinud Lea Mangulson on pärast elu keerdkäike kodukohas tagasi ja paarikümne aasta eest teinud kirikusse valged katted, mis uuemate vastu on välja vahetatud. Naine aitab jõudumööda koguduse tegemistes kaasa, aga enamat ei suutnud, ütleb oma töö kohta. Tagasihoidlikkus on siin moes ja hoopis napisõnaliseks jääb Anne Kivi, kes koos abikaasaga on siin tuntud tegija.
Kui Eenok Haamer pihikõnes rääkis Sakkeuse igatsusest ja peapiiskop Andres Põder jutluses armsast paigast inimeste elus, siis on see kirik, Jumala lähedus, omavaheline osadus ja rõõm üksteisest.
Kogudusele tervitusi toonud Lohusuu vallavanem Ants Rummel, kes on kuu aega ametis olnud, kinnitas, et soovib kogudusega tihedamat koostööd teha ja vaatab, kuidas saaks kirikut nii rahaliselt kui ka vaimselt aidata. Uskuda teda tasub, sest põhitöö kõrvalt täidab ta Avinurme koguduse juhatuse esimehe ülesandeid. Kogudusele kingiks tõi ta koos Avinurme vallavanemaga 130 küünalt, mis siin kirikus tõesti ära kuluvad.

Hell ja jõuline
Sel päeval tajusin selgelt kahe ehk vastandliku jõujoone kokkukõla. Need on nagu jumalateenistuse muusika: viiuli õrn värelus ja oreli tugev jõulisus. Oskuslikult täiendasid nad teineteist Urmas Vulbi ja Jaanus Torrimi käte all. Viimane õpib muuseas Tartu teoloogia akadeemias Eenok Haameri käe all vaimulikuks.
Koguduse organist Eha Haamer istus pidupäeval kirikuliste seas, seda on peaaegu poolesaja teenimisaasta jooksul harva juhtunud. Pika aja sees on olnud erinevaid aegu, ka neid, kus kiriku uks kinni või jumalateenistusel vaid paar inimest. «Praegu oleme heas seisus, minul ei ole täna mingit muret. Tean, et koguduseliikmed teevad kõike minust paremini,» on Eha Haamer tänulik.
Möödunud aastal sai 1898 Walkeri töökojas valminud orel ventilaatori ega vaja enam tallamist. See teeb organisti töö lihtsamaks, kuigi juhatuse esimees ütleb uhkusega, et on palju kordi orelit tallanud. Nüüd, kui pilli on ka puhastatud ja remonditud, kõlab ta võimsalt, vaat et pühakoja seinu värisema pannes.
Aga Jüri-Henn Uuetoa, kelle isa oli Tallinnas metodisti kiriku organist, oleks võimast orelimängu rohkemgi kuulda tahtnud. Nii on siin kokku kasvanud õrnus ja jõulisus, tagasihoidlikkus ja tegutsemislust ning inimeste vahel valitseb rõõm üksteisest.
Rita Puidet

Lohusuu kirik
1667 ehitati puust kirik
1735 uus puukirik
1776 taas ehitati uus kirik
1877–1882 valmis kivikirik