Väikeste doosidena kahjutu isegi suures koguses

Eelmisel nädalal tähistas Tartu ülikooli usuteaduskond oma taasavamise 20. aastapäeva, peeti jumalateenistus, teadusseminar ja paneeldiskussioon ning tulised arutelud kiriku tuleviku üle jätkusid isegi piduõhtul.
Mulle meenus aga kahe aastakümne tagune sisseastumisvestlus, kus Hando Runnel küsis, kas ma tean midagi Jaan Lattikast. Mina ei teadnud, arvasin, et kuulsin valesti ning küsisin vastu: Jaan Tatikas? Komisjoni liikmed naersid kõva häälega ja mina tundsin end veel räbalamalt kui enne. Olin eelmise päeva lesinud Anne kanali ääres, vestluseks ju õppima ei pidanud, päikest sai liiga suur doos ja öö möödus unetult väherdes. Üle noatera pääsesin ikka sisse ja pärast tuli välja, et Jaan Lattik oli 1930ndatel leeritanud Viljandis mu abikaasa vanaema, leeripühal mängis üliõpilane Roman Toi orelit ja puha.
Vastu võeti meid toona kolmkümmend, mõned lisaks vabakuulajaiks. Lõpetamiseni jõudsid nelja aasta pärast neliteist, õpetajaordinatsiooni said neist omakorda pea pooled, teiste hulgas praegune kaitseväe peakaplan Taavi Laanepere ja Valga praost Vallo Ehasalu.
Praegused üliõpilased on hoopis teistsugused, mitmed neist on ju sündinud samal aastal, kui meie õpinguid alustasime. Iga põlvkond peab ennast eriliseks ja seda ei saa neile keelata, vaevalt nad rohkem või vähem hukas on, kui meie olime, kuigi ma ei tea, kus nemad õlut joomas käivad või kas üldse joovadki. Või kas nad vaidlevad teoloogia üle. Meie vaidlesime omal ajal kõvasti, kuigi see oli üledoosi tõttu küll vilgas, aga enamasti viljatu tegevus.
Teaduskond ise on küll teistsugune, nii nagu terve ülikoolgi. Auditooriumid on kenasti remonditud, meil on arvutid ja videoprojektorid, millega saab ekraanile värvilisi pilte näidata, kuigi mulle meeldib ikka veel kriidiga tahvlile kirjutada, mis siis, et pintsakuhõlm on pärast tolmune.
Halb pool on bürokraatia, mille hulk käib ammu üle jõu ja taipamise, jääb vaid uskuda neid, kes ütlevad, et see teeb asjad selgemaks ja õiglasemaks, kui iga liigutuse kohta on kusagil internetis avalikustatud dokumendis kirjas, kuidas on õige ja peab.
Elu ülikoolis ja teaduskonnas on arenenud täpselt samamoodi nagu terves ühiskonnas ning kirikuski, kuigi paljud igatsevad tagasi vanu aegu, kus polnud veel mobiile ning selleks, et teada saada, kas sõber on kodus, võtsid jalad selga, läksid kohale ja helistasid uksekella.
Küllap on muutunud üliõpilased ja teaduskond, aga peamine küsimus on jäänud: kas teoloogia õppimine muudab ka inimest või oli õigus USA viiendal presidendil J ames Mon­roel, kes olla öelnud, et kogu elu vältel ei muutu inimene üldsegi, ta hakkab vaid järjest rohkem iseendaga sarnanema. Võib-olla aastakümnete pärast küsitakse sisseastumisvestlusel üliõpilaskandidaadilt, kas teate midagi Urmas Pettist. Tema ei tea, arvab, et kuulis valesti, ning küsib vastu: Urmas Petis? Ja komisjoniliikmed naeravad kõva häälega.
Vahel mõtlen, kas teoloogia puhul kehtib sama, mida teadlased ütlevad päikese ja venelased viinavõtmise kohta, et need on väikeste doosidena absoluutselt kahjutud isegi suures koguses.

Urmas Petti,
usuteaduskonna õppejõud