Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Väike õpetaja, suur õpetus

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number:  /

Kooliaasta algus tekitab vastakaid emotsioone. Agnes Männiste kirjutab Postimehes, et tema tuttavad kooliõpetajad ei rõõmusta: jälle hakatakse neid saatma kõiksugu kehaosadesse ja algab aeg, kus sa ei või midagi teha ega öelda ja oled niikuinii kõiges süüdi. See olevat üks põhjusi, miks noored ülikoolilõpetajad ei taha kooli õpetajaks minna.
Juta Hennoste vaidleb talle vastu: õpilased armastavad kõiki õpetajaid, kes neile ülevalt alla ei vaata. Hukkaläinud noorsoo ja koduse kasvatuse puudumise sarjamise asemel võiks pedagoog pigem küsida, miks töötavad samad õpilased ühe õpetaja tunnis nii, et pole aega ringigi vaadata, teise õpetaja tunnis aga möllavad ja käratsevad.
Tõsi see on, et õpetajaametiga ei kaasne tänapäeval enam automaatselt autoriteet ja prestiiþ. Autoriteedimõiste ise on teisenenud, see seostub pigem isikliku karisma ja sisemise veenvuse kui ühiskondliku positsiooni ja elukutsega. Koolmeistrid, riigiisad ja tohtrid, keda kunagi kõik austasid, satuvad nüüd tavakodanikest sagedamini kriitikanoolte alla, sest igaüks teab ju, kuidas lapsi kasvatada, riiki juhtida ja haigeid ravida.
See kõik aga ei tähenda, et vajadus omada Õpetajat, kellest mõõtu võtta, keda järgida ja jäljendada, oleks kadunud või vähenenud. Pigem vastupidi – ükski kultusfilm ei saa läbi ilma Vana Targa Meheta, olgu selleks siis Gandalf, Dumbledore või kellamees Lible. Teadmisi võib vahendada trükitud kirjasõna või interneti teel. Teadmiste seostamist ja kasutamist, analüüsi ja sünteesi saab aga õpetada ja edasi anda üksnes inimeselt inimesele. Nagu ka seda, mis jääb teisele poole teadmist ja mõistmist.
Lipa koolimajas 11. augustil toimunud Uku Masingu 95. sünniaastapäeva konverentsil rääkis Toomas Paul, et paljud ta eakaaslased on pidanud kasvama ilma ühegi tõelise autoriteedita. Nii võib areng känguda – kõiki umbusaldada ja kõiges oma teed rajada võib osutuda noorele inimesele liiga rängaks katsumuseks. Tema on tänulik, et võis Uku Masingu poole alt üles vaadata.
Haljand Udam arvab, et ka praeguse usuelu tähtsamaid faktoreid on inimeste vajadus guru ehk õpetaja järele. Kuid paraku: «Nõndanimetatud ajalooliste religioonide õpetajad enamasti ei suuda sellises rollis olla, tavaliselt on neil alati tähtsamat teha kui lihtsurelikuga silmast silma usuasjadest kõnelda. Seepärast lähevad inimesed sinna, kus on neid, keda nad saavad oma guruks pidada. Ühiskonnas ja pahatihti ka perekonnas pole enam neid, kes vastaksid isa ja ema kujule, nende asemele otsitakse vaimseid õpetajaid, kelle läheduses oleks võimalik kogeda kõrgema juhtija juuresolekut.
Ning pole midagi imestada, kui ilmuvad need, kes tahavad esineda guru rollis ja leiavad endale sellest ilmalikku tulu. See on minu meelest praeguse usuelu hajumise peamisi põhjusi. Kiriklik liturgia on küll ülev ja püha, kuid ta ei hõlma inimest tema argises eksistentsis.»
Minu arvates pole olukord lootusetu. Kus on õpilasi ja vajadus õppida, seal ei saada läbi õpetajateta. Häid õpetajaid on olnud alati ja on ka praegu. Juhatades õpilasi millegi enesest mõõtmatult suurema – õpetuse poole, mis avardab ja vabastab, võib ka väike õpetaja olla suur.
Jõudu ja tarkust kõigile õpetajatele ja õpilastele! Inimene elab, kuni õpib.

Marko Tiitus