Vahekirkus

2Pt 1:16-19
Eelmise ja tänase pühapäeva vahel valitseva temaatilise seose pitseerib Jumala poolt oma Pojale antav kirkus koos tõsiasjaga, et mõned inimesed selle tunnistajad saavad olla.
Tunnistus jüngrite poolt läbielatust on inimlikuks kinnituseks Jumala pikast ja katkematust õndsusloost, mis ka täna meieni ulatub. Ning Jumalal on olnud nõuks kinnitada inimesi ikka rohkem üksteise läbi kui otseste personaalilmutuste kaudu. See tõsiasi äratab meid küsima selle järele, kuidas ise kellelegi kinnitajaks kaaslaseks olla.
Elatanud inimestel on kalduvus meenutada suurimaid asju, mis nooreea elamustest väärtuslikud on olnud. See mitte üksnes ei anna meenutajale jõudu, vaid on õigel kohal jutustatuna õpetlik ka noorematele. Teises Peetruse kirjas puutume kokku teemaga, mis Peetrusele erilist tähendust on omanud, talle isegi nii kallis on olnud, et keegi temast palju noorem inimene kuulsa ilmutusmäe jutustuse Peetruse nimel pärast apostli surma kirja on pannud.
Jah, kord viis Jeesus Peetruse, Jaakobuse ja Johannese kõrgele mäele lumitipulises Hermoni mäestikus. Jumala eri-ilmutused on harvad, kuid nende juures sulavad üheks tervikuks osalised, aeg, koht, loodus ja kõik muu. Jumala teod on terviklikud ja terviklik oli kogu loodu, kuni sellesse tuli rikutus.
Jeesus läks mäele kolmega, ent mõneks ajaks jäid `need kolm’ pealtvaataja osasse. Jeesus liitus kahe erilise isikuga Vanast Testamendist ja moodustas uue kolmiku koos Moosese ja Eelijaga, meestega, kes olid Iisraeli jaoks prohvetid ja kes tavalist surma ei maitsenud. Moosese mattis ju Jumal ise meile teadmata kombel ja Eelija võeti taevasse.
Nii võime ka ennast teatud piirini Peetruse, Jaakobuse ja Johannesega samastada ning mõtelda, kuidas Moosesele osaks saanud ilmutused põlevast kibuvitsapõõsast ja seaduselaudadest olevikku tõusevad ning Jeesuse omaksvõtmisele teed valmistavad. Ja sellel `maapealsel’ kolmikul oli seal mäel hea olla, nii et Peetrus tahtis lehtmajakeste ehitamisega mööduva hetke peatada.
Suurte hetkede vajalikkus ja mõte ei seisne nende jäävuses, vaid nende kaudu antavas toimes. Kristlasele on antud igapäevane palvehetk ja Piibli lugemine koosviibimise jaoks Jumalaga, saati siis pühapäevane koguduseosadus koos teiste jüngritega. Ka kirikus on hea olla, kuid ega sinnagi saa jääda. Seda ei saa mitte kohe mõeldagi.
Ilmutusmäelt allatulek on teekond kasvamise jaoks. Mäele ülesminek seda ei ole. Parimal juhul saame ülesmineku puhul ise ennast kiita vaid Jeesusele kuulekaks järgijaks olemise eest. Alla tulles aga kogeme otsekui mingit segu sõna lihaks saamise raskuse mõistatusest, uhkusetundest mäel kogetu üle ja murest, kuidas pärast hetkelist maailma asjade teistmoodi nägemist selles `vanakujulises’ maailmas edasi elada.
Niisugused tunded ei pruugi meile võõrad olla. Jüngrite uhkusetunnet vaigistab mõnel määral Jeesuse käsk nähtust mitte kellelegi rääkida enne Inimese Poja ülesäratamist surnuist. Alles tagantjärele selgines jüngritele selle ilmutuse kasvatuslik tähendus, osasaamine Jeesuse vahekirkuse nägemisest enne tema kannatusest tekkinud pettumust ja pahandumist ning ülestõusnu ilmumiste ootamatust. Küllap jõudis jutustus ainulaadsest kogemusest just jüngrite endi elukäigu läbi filtreerununa evangelistide ja Peetruse kirja kirjutaja kätte.
Nägemisvõimet ei pea alahindama, sest näeme, kui sageli Jumal kasutab seda inimesele antud võimet. Ja taas on nii, et olukordades, kus näha ei saa, annab nähtav maailm meile selle materjali, mille alusel oma otsuse langetame. Tähistaevas pea kohal ei korda meie jaoks just ilmutusmäe kogemust, jätab aga seevastu palju vaba ruumi nii mõtlemisele kui ka tunnetele.
Nõnda näibki, et viimaks tahab tänane tekst just nähtavat universumit ja meie südame maailma omavahel ühendada. Taevane koidutäht kuulutab algavat päeva, Jeesusest kõnelev pühakiri aga toimib nagu lamp või südant valgustav koidutäht, mis üksnes kandjale tuntav on.
Suurte asjade nähasaamine oleneb Jumala tahtest inimese suhtes, aga ka inimese valmisolekust neid asju kogeda ja kogetut õigesti kanda. Seepärast polegi alati väga hea nõuda suuri asju, sest need nõuavad ka meilt palju ja võivad täita valeuhkusega. Jumal ei anna oma au teisele.
Jutustus ilmutusmäe kogemusest elas algkristluses kui algaegade apostlik meenutus ega kuulunud `viimaste uudiste’ rubriiki. Ilmselt ei ole vaja enam igatseda oma ellu möödunud suursündmuste samalaadset kordumist. Pigem olgem valmis nägema ja kogema Jumala au seal ja siis, kui me ei oska seda näha ega oodata.
Aamen.
Randar Tasmuth, UI dekaan