Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Vägivaldne usuline pearätt

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number:  /

Mõni nädal tagasi tappis islami äärmuslane hollandlasest islami tavade kriitiku Theo van Goghi. Ajakirjanduses on mainitud, et van Goghi viimane teos solvas sügavalt Hollandi mosleme (filmis, mis kujutas islamit kui äärmiselt silmakirjalikku usku, olid stseenid usuliste pearättidega naistest, kelle läbipaistva riidega kaetud ja haavaarmidega ihudele olid võõbatud koraani salmid), on hilisem arutelu keskendunud vaid meetmetele, millega ära hoida islami äärmuslust (ehk kuidas kaitsta järgmiste kriitikute elusid).
Van Goghi mõrvar jättis ka kirja, milles oli surmaähvardus Hollandi parlamendi liikmele, Somaaliast pärit naisele, Ayaan Hirsi Alile. Praegu Harvardis õpetav (moslemist) politoloog Bassam Tibi toonitab, et islamistid tahavad Alid tappa, sest ta on väljendanud oma soovi mitte enam olla moslem. Seejuures jääb tähelepanuta väike, kuid oluline detail, et just Ali oli mainitud van Goghi filmi käsikirja autor ning pigem just viimane asjaolu oli surmaähvarduse põhjuseks.
Küsimus on aga laiem ühest kriitikust ja ühest filmist. Paremäärmuslaste ja islamistide vaheline vastasseis on Lääne-Euroopas käärinud juba pikka aega. Van Goghi mõrva järel vallandunud vägivallalaine, milles süüdati nii kirikuid kui ka mošeesid, on vaid hiljutine osa pikemaajalisest pingete kasvust ja senise muulaste poliitika läbikukkumisest.
Täna leiavad pea kõik Saksamaa juhtivad poliitikud, et multikultuurilisus, mis oli pikka aega normiks muulaste poliitikas, ei ole toiminud, sest selle sildi all on moslemite kogukond saanud liialt iseseisvalt praktiseerida islami fundamentalismi ja eirata naiste õigusi. Tuhanded moslemi naised kannatavad Saksamaal meeste rõhumise all, neile korraldatakse abielusid meestega, keda nad ei armasta ja kes tihti on vägivaldsed. Lisaks pannakse nad tihti paari alaealiselt (alates 13. eluaastast, nii ei ole võimatu saada vähem kui 30aastaselt vanaemaks!). Naistevastase vägivalla ja islami fundamentalismi sümboliks on kujunenud usuline pearätt, mida moslemi tütarlapsi kandma sunnitakse.
Islamistid on senini edutult üritanud oma usulisi seadusi Saksamaa õigussüsteemi viia, kuid praktikas järgivad nad ikkagi omi, mitte Saksamaa põhiseaduslikke, norme. Näiteks abiellub Jordaaniast pärit tütarlaps mitte Saksamaa põhiseadusele vastavalt, vaid vastavalt Jordaania seadustele, mis võimaldab ka polügaamiat.
Sellele vastanduv liberaaldemokraatlik ühiskond annab meestele ja naistele võrdsed õigused ning ei pea aktsepteeritavaks selliseid abielusid ega ka pearäti kandmist. Et vältida kahe paralleelse ühiskonna juurdumist ning allutada moslemite kogukond liberaaldemokraatlikule kultuurile ja põhiseadusele, on Saksamaal kasutusele võetud mitmed meetmed: mitu Saksamaa liiduvabariiki on keelanud moslemitest õpetajatel kanda koolis usulist pearätti, et kaitsta õpilasi ja õpetajaid islami fundamentalismi mõju eest (katoliku nunnad võivad kanda koolides usulist riietust, sest nende veendumused pole põhiseadusega vastuolus); vägivalda propageerivate imaamide tegevuse takistamiseks on tehtud ettepanekuid, et jutlused peavad mošeedes olema saksa keeles; mošeedes levitatava õpetuse paremaks kontrollimiseks peaks Saksamaa ülikoolides senisest rohkem koolitatama imaame ning koolides peaks olema riiklikult kontrollitav õpetus islami usutraditsioonist.
Täna loodavad Saksamaa riigijuhid, et just sellised vahendid ei too kaasa ristisõda maailmareligioonide ja kultuurisõda paralleelsete ühiskondade vahel. Toimivate vahendite leidmiseks on Lääne-Euroopas ka viimane aeg. Seniste arengute (immigratsioon, kõrge sündivuse tase moslemite kogukonnas) jätkudes võivad moslemid saada mitmes olulises linnas peagi enamusgrupiks ning ilmselt ei kulu tervet sajandit, enne kui mitte-moslemid jäävad juba mõnes Lääne-Euroopa riigis vähemusse. Hollandis on moslemeid seni vaid üks miljon, kuid kõige populaarsemaks poisslapse nimeks on juba Muhamed.

Alar Kilp