Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Vaesed, kes teevad paljusid rikkaks

01.03.2006 | | Rubriik: Jutlus

Olles kaasabilised me manitsemegi teid, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks. Ta ütleb ju: «Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja avitanud sind päästepäeval»

(Js 49:8).

Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!

Me ei anna mitte mingis asjas põhjust komistamiseks, et seda ametit ei laimataks, vaid kõiges soovitame endid Jumala abilistena: suures visaduses, ahistustes, vaevades, kitsikustes, hoopide all, vangis, mässudes, töörühmamises, valvamistes, paastumistes, meelepuhtuses, taipamises, pikameelelisuses, lahkuses, Pühas Vaimus, siiras armastuses, tõe sõnas, Jumala väes, õiguse relvadega paremas ja vasemas käes, aus ja häbis, halvustuse ja ülistusega, kui eksitajad, kes räägivad tõtt, kui tundmatud, ent läbituttavad, kui surijad – ja ennäe, me elame!, kui karistatud, keda ei surmata, kui kurvad, aga ikka rõõmsad, kui vaesed, kes aga paljusid teevad rikkaks, kui need, kellel ei ole midagi, ja kelle päralt on kõik.

2Kr 6:1–6

Alanud paastuaeg suunab meie mõtted Kristuse kannatusteele. Tänase pühapäeva juhtsalm on: «Selleks ongi Jumala Poeg saanud avalikuks, et Ta tühistaks kuradi teod» (1Jh 3:8b). Kurat on lõhestaja, kahtluse külvaja. Ta on see, kes külvab hea nisu hulka raiheina (Mt 13: 39). Tänases evangeeliumis (Mt 4:1–11) räägitakse, kuidas kurat alustab Jeesuse kiusamist: «Kui sa oled Jumala Poeg, siis…» Kirjas heebrealastele seletatakse: «Just säärane ülempreester on meile kohane: vaga, süütu, puhas, patustest lahutatud ja kõrgemaks saanud taevaist» (Hb 7: 26), kes samas on ometi meie kõrval ka rasketel tundidel, nagu öeldakse tänases vanakiriku epistlis: «sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõtrusele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud otsekui meie, ja siiski ilma patuta» (Hb 4:15).

Lõhestajaga on maadlemist ka Korintose koguduses. Me ei tea täpselt, mis seal lahti oli, aga igal juhul tülitseti selle üle, kes on «õiged» apostlid. Paulusel, kes on koguduse rajanud (1Kr 4:15), tuleb oma autoriteedi taastamiseks kõvasti vaeva näha. Ta peab kogudust eksitajate eest hoiatama: «nii ma teen edaspidigi, et maha raiuda mistahes võimalust kiidelda nendel valevendadel ja väita endid olevat niisugused nagu meie; sest säherdused inimesed on valeapostlid, petised töölised, kes on muundanud ennast Kristuse apostliteks, ja see ei ole ime, sest saatan ise muundab ennast valguse ingliks» (2Kr 11:12–14).

Apostli teine kiri korintlastele on väga isiklik. Selles on rohkem eluseiku Pauluse elust kui ülejäänud kirjades kokku. Kirja lõpuosas  (2Kr 11: 23–28) loetleb ta hulga konkreetseid ohuolukordi, millest ta on Kristuse pärast pidanud läbi minema: ta on saanud juutide käest viis korda 39 piitsahoopi, teda on kolm korda keppidega pekstud, püütud kividega surnuks visata, kolm korda on ta olnud merehädas ja palju kordi vangis istunud.

Apostel Pauluse jaoks ei ole kõige selle taluda suutmine tema teene, vaid Jumala and. «Oskan elada kehval kombel ja oskan elada ka jõukal kombel, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav, nii kõhtu täis sööma kui ka nälgima, nii jõukuses kui ka puuduses. Ma jaksan kõik Tema läbi, kes teeb mind vägevaks» (Fl 4:12–13).

Kannatused teevad alandlikuks. «Nii ma kiitlen hoopis meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale. Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, jõhkruste käes, vaevades, jälitamistes ja kimbutamistes Kristuse päralt, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev» (2Kr 12:9–10).

Inimene on vaid anum. «See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. Meid kimbutatakse kõikepidi, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid ei ole lausa nõutud; meid jälitatakse, kuid meid ei hüljata; meid surutakse maha, kuid me ei hukku. Me kanname alati oma ihus Jeesuse suremist, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus. Sest meid, kes me elame, antakse alatasa surma Jeesuse pärast, et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus» (2Kr 4:7–11).

Sellise kannatuste koorma kandmist ei oodanud apostel Paulus tavalistelt korintlastelt, kes olid Jumala põllumaa, sest tema oli Jumala kaastööline (1Kr 3:9), Jumala abiline. Eelmises kirjas kirjutas apostel neile: «Teie päralt on kõik: olgu Paulus, olgu Apollos, olgu Keefas, olgu maailm, olgu elu, olgu surm, olgu käesolev, olgu tulev – kõik on teie päralt, teie ise aga olete Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt» (1Kr 3:21–23).

Nii nagu toonaste korintlaste jaoks, nii on meilegi üle kõige oluline, et me oma armukutsumise aega ei raiskaks, et me kuulaksime kutset: «Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise keelitaks meie kaudu. Me anume Kristuse eest: andke endid lepitada Jumalaga!» (2Kr 5:20).

Me võime püha Pauluse poole aukartuses vaadata. Ja paluda, et suudaksime otsani vastu pidada, kui kannatamine Kristuse pärast saab kellegi osaks. Tänapäevalgi on veretunnistajaid. Hiljaaegu võttis ilmalikuks muutunud Euroopa skandaalinäljane meedia ette moslemite õrritamise. 20. veebruaril teatati: kümneid inimesi hukkus prohvet Muhamedi karikatuuride avaldamisest raevunud moslemite meeleavaldustel nädalalõpul, uudisteagentuuride teatel põletati Nigeerias kristlasi elusalt. Nad hukkusid – ja hukkuvad edasigi – anonüümsete ettejuhtunutena. Kas nende märtrite veri lunastab tülinorijate süü? Vaevalt. Karikatuuri autor, kes midagi ei kahetse, on pugenud salakorterisse erivalve alla, et aga oma elunatukest ja nahka päästa. Talle ei lähe ta pila tagajärjed korda, peaasi on tema püha «sõnavabadus».

Kummatigi on Pauluse sõnumis midagi, mis ei kuulu ainult valitud tööriistadele. Tänane tekst lõpeb võidukalt: «Kui kurvad, aga ikka rõõmsad, kui vaesed, kes aga paljusid teevad rikkaks, kui need, kellel ei ole midagi, ja kelle päralt on kõik».

Need paradoksid viitavad imelisele võimalusele, mis on iga kristlase osa. «Te ju teate meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et Tema, kuigi Ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks Tema vaesusest» (2Kr 8:9). Välised asjad võivad olla võimatult rasked, aga see, kes ei ela iseenese väest, saab olla väe ja valguse kanaliks teiste jaoks. Kristlase osaks on rõõm, mida ei riisu ka ta enda kurbus. Rikkus, mida võib jagada, kui käed on tühjad. Ta on kui see, kellel ei ole midagi, aga kelle päralt on kõik.

Toomas Paul
Toomas Paul
,
emeriitõpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)