Vabatahtlike kaasamine kuulub kiriku olemusse

Nädalal, mis viis meid suurde jõuluootusesse, tähistati kodanikupäeva. Rahvusringhäälingu uudistesaates pakuti ülevaadet aasta vabatahtlike austamisüritusest. Kümnele tublile Tartus tänukirja üle andes kinnitas president Toomas Hendrik Ilves: «On tähelepanuväärne, kui palju on neid, kes püsivalt panustavad vabaühenduste töösse, ootamata selle eest vastu suurt tähelepanu ja kõigi kiitust. Nende inimeste suurim tänu on organisatsiooni toimimine ning ühiselt seatud eesmärkide saavutamine.» Teiste hulgas sai tänukirja Tartu Pauluse koguduse liige Pia Hanslep seitse aastat väldanud tegevuse eest pimedate ja vaegnägijate juhtkoera sujundajana (kes jälgib, et väljaõppe omandanud juhtkoerad oma tööd veatult teeksid).
«Minu jaoks on see loomulik, on elu osa,» rõhutas Pia Hanslep Eesti Kirikule oma tegevust vabatahtlikuna kommenteerides ning lisas, et kõne presidendi kantseleist tuli suure üllatusena, mida esiotsa heaks naljaks arvas. Peale nägemispuudega inimeste abistamise on Pia tegus ka kodukoguduse vabatahtlike töös. «Kui abikäsi vaja, ei näe ma põhjust, miks mitte kaasa lüüa,» kinnitab ta, kiites Pauluse koguduse kodukorda, kus kõik vabatahtlikud rakenduse leiavad.
See, mis presidendile üllatuseks oli – et nii palju inimesi mittetulunduslikku ettevõtmisse panustavad –, on meie kiriku identiteedi osa. Nii mõtlesin oma kodukirikus, Tartu Ülikooli-Jaanis, kus pärast 1. advendipühapäeva jumalateenistust toimus koguduse nõukogu valimine. 13 kandidaati esitles ennast koguduse ees püsti seistes, nimetades oma soovi panustada kodukoguduse elu edenemisse. Mõistagi oma vabast ajast ning rahas mõõdetava tasuta. Sellised inimesed on koguduse rikkus ning pant tulevikuks. Lisaks koguduseelu toetamisele on nad tugisambaks üldühiskondlikult. Just selliseid inimesi kiitis ka president vabatahtlike austamisüritusel, inimesi, kes ei küsi omakasu, vaid mõtlevad kasutegurile laiemas pildis.
Liina Raudvassar