Esileht » Online » Online artiklid »

Vaba tahe on luul

08.03.2013 | | Rubriik: Online artiklid

Martin Vällik esitas üleskutse hoida suu kinni riigihümni kolmanda salmi ajal: „Riiklikult sanktsioneeritud palve mingi entiteedi poole, mille olemasolu on samas kategoorias posija aura, pildaja energiasamba või Russelli teekannuga, käib vastu mu südametunnistust, tõetunnetust ja õiglustunnet. Ja on ka ebateaduslik. Palve mõju on teaduslikult uuritud ja leitud, et kasu sest pole – pigem loob võltsi kindlustunde ja hoiab inimesi eemal tõendatult efektiivsete tegevuste sooritamisest. Palve on tühjad sõnad tühjuse poole”.1

Ajad muutuvad. Napilt kakskümmend aastat pärast öölaulupidude loitsimisi „Looja, kaitse Maarjamaad” on rahva tüdimus oma riigist ja klikivalitsusest nii suur, et enamus ei tihka nagunii hümni kaasa laulda. Aja muutumise märk on ka see, et möödunud aasta lõpul ilmus Eestis kaks uudse lähenemisviisiga teost: folklorist Reet Hiiemäe koostatud „Mis on ühist Gilgamešil ja geeniuurimisel? Käsitlusi kultuurist ja usundist”2 ning Ajaloolise Ajakirja Atko Remmeli ja Meelis Friedenthali koostatud erinumber “Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis” (2012, nr 3-4)3 – pealkiri on laenatud sarjalt, mille all on varem üllitatud kolm kogumikku, mis kõik kajastasid korrektselt ilmumise ajal valitsenud vaateid (I 1956., II 1961. ja III 1987. aastal). Uurimisobjekt on sama, ent perspektiiv on täna hoopis teine.

Edasi loe ajalehest Sirp.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)