Väärtustades ennast ja teisi

Võiks öelda, et eestlased on üks kiusakas ja jonnakas rahvas. On alati olnud ja loodetavasti on jätkuvalt kõige kiuste. Hiljuti juhtusin kuulma raadiost kedagi ütlevat umbes sedasi: «Hoidku Jumal, et Eesti ei jõuaks viie rikkama riigi hulka.» Selles vastuvoolu liikuvas mõttes on palju jõudu ja tarkust. Kui seesinane mullane maarahvas poleks sajandeid oma trotsi taga ajanud, vaevalt meil siis möödunud nädalal oleks põhjust olnud pidutseda. Aga teistelt õppides ja iseendale kindlaks jäädes oleme palju suutnud.
Eestit külastanud budistlik usujuht dalai-laama ütles oma kõnes: «Moraali ja eetika põhimõtted ei sõltu kuigi palju rahva või maa suurusest. Väikene rahvas saab mõnikord palju jõulisemalt väljendada eetilist suhtumist.»
Oma suhtumist, aga ennekõike tänu vabaduse eest väljendati läinud nädalal jumalateenistuste, palvuste, konverentsi, laulu ja muuga – kirikurahva osadusega – Läänemaal nädala jagu kestnud missiol. Julgen kindlameelselt väita, et see kõnetas kohalviibijaid enam kui pealinnas laululaval toimunud suurejooneline popetendus, mis ei suutnud rahvast liita. Reedese Päevalehe (EPL, 19. aug) intervjuus ütles kirjandusteadlane Ingrid Rüütel: «Huvitav on just vaadata, kuidas erinevad usundilised tähendused meie rahvakultuuris on läbi põimunud, sünkretism on meile väga loomulik.»
Seda maailma mõtestamise ja meie suurlaulmistele iseloomulikku ühtehoidmise efekti laululaval seekord «Vabaduse laulul» ei tekkinud vaatamata vingele kavale, polnud lihtsalt, millele kaasa laulda. Vastupidist tõestab eile Haapsalus missio «Laul ja vabadus» raames alanud koraalimaraton. Viimane kannab enam nii vabaduse ideed kui Tiibeti usujuhi eesmärki elus: «Mina püüan elada nii, et mu elul oleks tähendus. Tähendus ei tähenda mitte vaid nautida oma elu, vaid teenida teisi, luua mingit õnne teistele… Selline ongi tähendusega elu.»
Rita Puidet