Uus rida Petseri-saagas

Õpetaja Kristi Sääsk ja allakirjutanu käisid augusti teisel nädalavahetusel Elmet Vaaksi kutsel Petseris teenimas sõna ja muusikaga.
Petseri eesti luteri koguduse ja kiriku lugu on viimase 15 kuu kestel Eesti Kirikus kajastamist leidnud poolel tosinal korral. Loo kirjutamiseks lugesin seniilmunu veel kord üle ja leidsin, et senised kirjutajad on tegelikult kõik juba öelnud. Viisa saamine kestab kaua. Piirivalvurid eri pooltel suhtuvad ülekäijatesse põhimõtteliselt erinevalt.
Kirikus proovi tegemine on komplitseeritud. Arvukas publik on tänulik igasuguse muusika pakkujatele.
Kogudus ise on väike, kahanev ja kaotamas lootust eestikeelsena püsida. Linnavõimud on koostööst huvitatud, ent ettevaatlikud koguduses toimuva tõttu. Kirik on endistviisi tore ja orel mängimist-kuulamist väärt.
Elmet Vaaks, kõrvaldatud jutlustaja tööst, on leidnud rakenduse kirikus eesti muusikute osavõtul kontserte korraldades. Neil käib palju tänulikke kohalikke ja üksikuid koguduseliikmeid. Mart Kallas, koguduse juhatuse esimees, põlvkonniti pühendunud kirikuhoidja, raskendab jõudumööda tema silmis taunimisväärset kontserttegevust ja hoiab jumalateenistusteta kirikut lukus, ise ülekoormatusest ja vastuseisudest väsinud.
Omavahel need mehed kokkuleppele pole jõudnud. Kestab suur nõutus. Kellel puudub kontseptsioon, kellel huvi, kellel võime koostööks teisiti mõtlejatega, kellel volitused. Olemas on Rohuaia Rist, kogudus, viisata hooldajaõpetaja, praost, kirikuvalitsus.
Millal kirjutatakse uus lehekülg või peatükk saagasse? Kui leidub oma õpetaja, suhtekorraldaja? Laine Villenthali kombel saabki loota vaid Jumala abile.
Kogudust puudutas ja liigutas väga Kristi Sääsk, tänu kellele toimus üle mitme kuu pühapäevane armulauaga jumalateenistus. Eestlaste kõrval kuulus selle pühapäeva kogudusse ka inimesi, kes tänasid hoolimata sellest, et sõnagi keelt ei mõistnud.
Täname Elmet Vaaksi ja MTÜ Rohuaia Risti värskete elamuste ja kogemuste eest Petserist, mis pidas linnapäevi «fašistlikest vallutajatest vabastamise 64. aastapäeva tähistamiseks», muusikalisest koostööst Peterburi ja Pihkva muusikutega, vene külalislahkusest, kloostrist ja eestluse saarekesest piiri taga. Ning võrumaalase visadusest. Aitäh!

Merike Saaremets