Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Uus kirikuaasta

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number:  /

Möödunud nädalal toimunud EELK XXVI Kirikukogu 8. istungjärk oli kindlasti meie kiriku jaoks ajalooliselt väga tähtis. Kirikukogu saadikud valisid uueks peapiiskopiks assessor praost Andres Põderi, kelle ametisseseadmine on kavas toimetada tuleva aasta küünlapäeval, 2. veebruaril.
Mitme kuu jooksul arutati ja peeti läbirääkimisi kandidaatide osas nii kitsamas kui ka laiemas ringis. Kõik viis peapiiskopi kandidaati olid väärikad ja kindlasti oleks igaüks neist vastavalt oma võimetele ja isikuomadustele olnud suuteline kandma vastutusrikast ametit. Valituks sai osutuda ainult üks. Otsus on tehtud. Jumal õnnistagu tulevast peapiiskoppi, meie kiriku ülemkarjast!
Selliste muutuste käigus küsitakse paratamatult, et mis siis tegelikult muutub? Ja kas need võimalikud muutused puudutavad meid isiklikult, kogudust, kus me tegutseme, või ühiskonda laiemalt?
On tähelepanuväärne, et kirikuloo vastu tuntakse viimasel ajal huvi nii akadeemilises ringkonnas, koguduseliikmete seas kui ka väljaspool kirikut seisjate hulgas. Üheks põhjuseks on kiriku positsiooni muutus ühiskonnas eri aegadel ja kiriku ning riigi suhted tänapäeval, mis kaudselt iseloomustavad vaimu ja võimu vahekorda. Kuukirjas Akadeemia (11, 2004) on ilmunud arvustus kahe kirikuloo doktoritöö kohta. Üks käsitleb Andres Andreseni ja teine Niilo Pesoneni väitekirja.
Pesonen on võtnud oma töös vaatluse alla luterliku kiriku halduskorralduse arengu Eesti Vabariigi algusaastatel. Arvustaja kommenteerib: «Teema ja ülesanne ei ole sugugi vähetähtis, oli ju luterlik kirik üks baltisaksluse tugisambaid, mille murdmine ja eestipärastamine oli osa eestlaste rahvuslikust emantsipatsioonist ja poliitilisest võitlusest. Pesoneni töö ei olegi sellepärast ainult kirikuajalugu, vaid ühtlasi Eesti Vabariigi algusaastate sisepoliitika ajalugu.»
Kahe esimese kirikukongressi (1917 ja 1919) töö tulemusena kujundati kirikukorraldus ja sisemine struktuur järgnevateks aastakümneteks. Kindralsuperintendendi amet kaotati ja seati sisse piiskopiamet. 1921 ordineerisid Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom ja piiskop Jaakko Gummerus Soomest Eesti luterliku kiriku piiskopiks Jakob Kuke.
Kogudusi puudutas demokraatlik valimiskord, mille kohaselt moodustati koguduste juurde nõukogud ja üldkiriklikult sinodid. Sellest ka nimetus «episkopaalne-sinodaalne» kirikukorraldus. Kirik tegutses vaba rahvakirikuna, mis tähendas sõltumatust riigijuhtimisest ja suuremat iseseisvust, kui seda varem oli omatud. Seetõttu on väide, et EELK soovib olla riigikirik, pehmelt öeldes alusetu. Kirik saab täita oma ülesannet ühiskonnas just sõltumatuna riigi valitsusest ja ilmalikust võimust.
See aga ei tähenda kiriku ja riigi vahelise suhtlemise olematust. Kirikuliige on ka riigi kodanik ja omab samu õigusi ja kohustusi, mida iga teinegi. Õigust religioossete teadmiste omandamisele, vaadata-kuulata kristlikke televisiooni- või raadiosaateid, saada usulist tuge kaitseväes, haiglas, vanglas jne.
On normaalne, et igal konfessioonil on õigus ja vabadus korraldada ja juhtida oma kiriku tegevust. Omavahelises koostöös väljendub aga austus ja lugupidamine teise vastu. Kiriku ja riigi suhted näitavad samuti mõlemapoolset valmidust olla rahva teenijaks, küll erinevate vahenditega, aga ühise eesmärgi nimel. Kirikute ja riigi esindajate ühine palvus-hommikusöök advendiaja esimesel esmaspäeval on üheks märgiks sellest, et ootus ja lootus võib ühendada erisused. Palves on vägi, mis teeb arukaks. Või nagu Tartu Ülikooli õppeprorektor Tõnu Lehtsaar tuletas koosviibimisel meelde vana tõde, et jumalakartus on tarkuse algus.
Küllap sobib seda meelde tuletada ka uue kirikuaasta alguses, jõulupühade ootuses. Üldisemas tähenduses aga mõeldes Kirikule, tema juhtimisele ja avatusele kaasaegses ühiskonnas.

Einar Soone,
piiskop