Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Usuvaimu ärgitaja Jüri Kimmel

27.05.2009 | | Rubriik: Persoon minevikust

Jüri Kimmeli tütar Kersti Lamp oma kodus koos tütrepoeg Mattiasega. Foto: Rita Puidet

Pärast paarikümneaastast elu ja tööd Soomes on sünnilinna naasnud Jüri Kimmeli noorim laps, tütar Kersti. Isa 110. sünniaastapäeva eel oli Kersti Lamp lahkesti nõus oma isa meenutama. Kersti ütleb end olevat Jumalale tänulik, et tal on olnud sellised vanemad. Alljärgnevalt mälestuskillukesi Jüri Kimmeli pikast elust.
Pärast õpetajaordinatsiooni kandideeris isa Pärnu kanti, ent kukkus läbi. Tean, et ta kandideeris ka Tallinna Jaanisse ja rahvas soovis isa endale vaimutoitu jagama. Määratuks osutus aga Jaak Taul ja isal läks käsi taskus rusikasse.
1925. aastal Rootsis olles oli isa Oxfordi liikumisega kokku puutunud ja kinnitas alati, et süda peab puhas olema. Ta läks Tauli juurde andeks paluma, sest tundis tema vastu tuska. Sõja ajal Taul põgenes ja saatis meile kogu nõukogude aja pakke.
Isa oli sõbrunenud hilisema Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneniga (1900–1986), kes 1964. aastal Eesti visiidi ajal isaga kohtuda soovis, kuid presidendile öeldud, et isa ei viibi Eestis. 1924. aastal Viru-Nigulas õpetaja Aleksander Alveri juures puutus isa kokku Sylvi Uinoga, kes 1926. aastal abiellus Kekkoneniga.
Väga lähedane oli isale Uku Masing, kellega nad olid vaimselt ühel lainel. Nad pidasid teineteisest lugu ja kui keegi Masingu käest küsis, kelle jutlust kuulama minna, oli Masing ikka sõber Kimmelit soovitanud.
Johan Kõpp valis isa oma järglaseks Tartu ülikooli kogudusse, kus ta sõber Masingu palvel ristis Saksa okupatsiooni saabudes juudi soost Isidor Levini ja võttis viimase oma ristipojaks. Isidor Levin läks tööle Leningradi religiooni ja filosoofia instituuti ning sai seal professoriks, oli isaga aastaid kirjavahetuses ja käis isal mitu korda Põlvas külas.
Olin kuueaastane, kui isa Põlvasse läks, aga seegi polnud temale kerge, sest Põlva suure koguduse peale soovis tööle saada ka Valter Vaasa, kes oli Põlvas jutlustaja, kuid kelle haridustee oli lõpetamata. Isa ei läinud kunagi inimeste, ainult nõukogude vaimu ja võimu vastu. Ta oleks oodanud ka enesesse sarnast suhtumist, sest isa oli tundliku hingega.
Üks pastor rääkis mulle, et kord sõitnud ta Võrru ja Kimmel istunud tema kõrvale ning küsinud tema südame seisundi kohta, rääkinud Jumalast. Jutuajamine jäi hinge ning hiljem sai mehest pastor.
Talle meeldis inimestega suhelda. Ka napsivendadega, kes Põlva kiriku ümber kõndisid. Kuigi olime vaesed, andis isa neile ikka raha, kui nad küsisid.
Mäletan, et ükskord keetis isa ühele venelasele teed ning kutsus teda ees- ja isanimega. Sellel päevi näinud mehel hakkasid silmist pisarad jooksma, kui isa temasse lugupidavalt suhtus.
Elasime seitse aastat koguduse leerimajas, kuni see koguduse käest ära võeti. Meid ei lubatud elama kirikule lähemale kui kolm kilomeetrit, isa oli aga seda meelt, et õpetaja peab kiriku lähedal elama, muidu kogudus kustub. Nii kolisime kiriku käärkambrisse.
Mina aga jäin tuberkuloosi. Ma ei kujuta ette, kui suur mure võis isal olla, ta käis raha laenamas, et rohtusid osta. Mulle kui lapsele tundus kahtlane, kuidas sai Jee­sus surnuist üles tõusta. Vaatasin ikka isa ja küsisin endalt, kas ta suudab ülestõusmisse uskuda.
Aga ühel ülestõusmispühal kutsus isa mu käärkambri akna alla ja ütles, et päike sillerdab. Tõstis mu üles akna juurde ja hõiskas, et Jeesus on üles tõusnud. Ta uskus seda tõemeeli, sain sellest siis aru. Isa oli pärit väga lihtsast perest, tema vanaema ja ema olid väga usklikud inimesed, tema isa, minu vanaisa, hindas haridust, oli põhimõttekindel ja julge mees.
Isa oli väga erudeeritud, ta sai tegeliku usuteaduse alal magistrikraadi ja oli Tallinnas kiriku kõrgkoolis dotsent. Ta oskas vene, saksa, inglise ja rootsi keelt ning lisaks heebrea ja kreeka keelt.
Kui tsaaririigi ajal pidi koolis vahetunnis rääkima vene keelt, oli tema ikka eesti keelt rääkinud ja pidi karistuseks õppima iga päev ühe Puškini luuletuse pähe. Kui hiljem uue võimu esindajad ta halli majja ülekuulamisele viisid, juhtusid temale õnneks venelastest ülekuulajad. Ta rääkis nendega perfektses vene keeles ja luges luuletusi, mehed kummardasid, kui ta ära läks, ja avaldasid lootust, et kohtuvad veel. Kunagine karistus oli muutunud õnnistuseks.
Meie ema oli sündinud vana kalendri järgi 1. jaanuaril 1900 ja saanud ühe esimese naisena inglise filoloogia alase hariduse. Ta oli läbi ja lõhki vaimuinimene, aga talle kui vaimuliku abikaasale tööd ei antud. Ta aitas isal erinevaid tõlkeid teha, rääkis palju loetud raamatutest.
Ka isa luges palju, võis pool tundi järjest peast luuletusi lugeda. Jumalateenistusele minnes olid tal ainult märksõnad üles kirjutatud, aga talle tuli justkui vaim peale. Isa jutlused olid elavad, kõneldud Jumala väes. Neid hilisemal ajal küll lindistati, kuid lindid on kuhugi kadunud. Isa ütles veel, et tal läksid viimastel aastatel kogudust õnnistades käed otsekui tuld täis.
Kui ta kus iganes tuppa astus, sai tuba tema vaimu täis, ta oli loominguline, sädelev. Ka Tartust sõideti Põlvasse tema jutlusi kuulama. Tartu päevil ka usuõpetajana töötades kirjutas ta keskkoolile õpiku «Jeesuse Kristuse elu ja õpetus». 
Küsisin temalt kord, et kui meil on nii mitu kirikut, siis missugune kirik see õige on. Ta vastas mulle, et mine sinna, kus Jumal on lähemal.
Vanemad said Tartusse Taara puiesteele korteri ja isa sõitis mootorrattaga Tartu ja Põlva vahet. Kuna aga kohaliku võimu soov usuvaimu hävitada oli suur, jäi isa käärkambrisse elama ja ema läks tema juurde. Isa oli julge sõnaga ja kord palunud piiskop tal kohaliku võimu nõudmisel seepärast koguni lahkumisavalduse kirjutada. Isa aga vastanud, et vabatahtlikult lahkumisavaldust ma ei kirjuta ja oma karja ei jäta.
Et isa murda ei õnnestunud, hakati represseerima minu venda, kellel oli kahjuks alkoholiprobleem. Teda hoiti üheksa kuud üksikvangistuses ja kolm aastat range režiimiga kinnipidamisasutuses. Purjus kommunistid helistasid öösiti isale ja ilkusid, et kus su poeg on, miks sa ei palveta ta pärast.
Vennale süstiti katseks igasuguseid aineid, kuni ta aju kahjustus. Kui vend vabanes, võttis isa ta enda juurde elama, kuid oli sunnitud poja vääritu käitumise pärast kiriku juurest ära saatma. See oli raske aeg, kuid isa usk sellest kõikuma ei hakanud, teda ei saanud painutada.
Minu ema suri isa 79. sünnipäeval haiglas. Pärast ema surma käisin Tallinnas isa lapsepõlvesõbra leske vaatamas, rääkisin talle isa kurvast olukorrast ja palusin tal isa vaatama minna. Nad abiellusid.
Isa varises kokku pühapäeva hommikul enne jumalateenistust, kui ta käärkambris Kristuse pildi ees palvetas. See pilt on nüüd minu kodus.
Isa matustele kogunes tohutu hulk rahvast, ametivendi oli paarkümmend. Veerand tundi enne matuste algust keelati anda matuseautot. Oli kuum suvepäev ja surnuaiale on kiriku juurest umbes kilomeeter ning ei tulnud kõne allagi kirstu surnuaiale kanda.
Olin õnnetu, kuid saime lõpuks kolhoosipõllult auto, liivase ja musta. Naised olid teinud autole kaunistuseks sinimustvalge lillekimbu ja sinna põllult tulnud autole isa kirst tõsteti. Alles paar aastat hiljem nagu ärkasin ja tänasin Jumalat, et isa ärasaatmisel siidi-sametisse ei pandud.
Pärast matuseid räägiti jutte, nagu oleks Kekkonen isa matustel käinud, aga nii see ei olnud, kuigi arvan, et ta oleks tahtnud isa viimsel teekonnal saata.

Üles tähendas Rita Puidet

Jüri Georg Kimmel
Sündis 23. mail 1899 Palamusel.
Lõpetas 1927 Tartu ülikooli teoloogiamagistri kraadiga.
Ordineeriti 2. septembril 1934, oli ülikooli koguduse õpetaja Johan Kõpu isiklik adjunkt, ülikooli koguduse õpetaja, teenis Põlva kogudust aastatel 1945–1982, ka Kanepi kogudust, oli konsistooriumi assessor.
Abiellus 1927 Ireene Elsoniga (lapsed Heli, Jüri-Lembo ja Kersti) ja 1980 Helmi Luigaga.
Suri 18. juulil 1982 Põlvas.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)