Esileht » Arvamused » Arvamus »

Usutunnistuse puudumine ei ole usutunnistus

22.02.2010 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Igal aastal võetakse Eesti Vabariigi aastapäeva paiku mõnes meediaväljaandes tähelepanu alla kiriku koht ühiskonnas, eriti EELK esindajate roll riiklike tähtpäevade tähistamisel.
Enamasti lahatakse teemat samas kulunud võtmes: Põhiseaduse § 40 sätestab, et riigikirikut ei ole. Miks siis kõneleb peapiiskop lipuheiskamisel, peakaplan palvetab kaitseväe paraadil ning president osaleb jumalateenistusel luteri kirikus, millest teeb veel omakorda ülekande rahvusringhääling!
Sarnast retoorikat kasutab Kaarel Tarand oma artiklis «Põhiseadus ja palvehelmed» (Sirp, 19.02): «Lipuheiskamise tseremoonia osalised on kodanikud ja kui nende hulgas peaksid olema enamuses kristliku usutunnistuseta inimesed (mis on statistiliselt tõenäoline, kuna usuorganisatsioonidesse kuulub elanikkonna vähemus), siis on neil oma riigivõimult õigus oodata usutalituste puudumist, mitte nende korraldamist. Jätan siinkohal spekuleerimata sellega, mida võiksid tunda või arvata kristlastega põhiseaduslikult võrdsed muud usku inimesed.»
Eurobaromeetri 2005. aasta uuringu tulemuste kohaselt on eestimaalasi, kes ei usu mingi jumala, vaimu ega elujõu olemasolusse, 26%, neid, kes usuvad teatud vaimu või elujõudu, on 54% ning Jumala olemasolusse uskujaid 16% . Et Kaarel Tarand argumenteerib statistikaga, siis pole tema loogikast lähtuvalt kristliku usutunnistuseta inimestel põhjust oodata riigivõimult riiklikel tähtpäevadel mitte usutalituste puudumist, vaid vastupidi – need usutalitused peaksid kindlasti toimuma ja olema korraldatud enamuse «usutunnistusele» vastavalt.
See tähendab, et pälvingu peab ära teenima mingi teatud vaim või elujõud. Kes võiks seda rituaali korraldada? Kellel oleks selleks rahva enamuse volitus? Arvestades vastavate telesaadete populaarsusega, kasvataks näiteks mõne sensitiivi kutsumine lipuheiskamise tseremooniale kindlasti sellel osalejate arvu. Kas see aitaks väärtustada meie rahvuslippu, riiki, kodanikke?
Kiriku kaasamisel riiklike tähtpäevade tähistamisse osutub demokraatlikus riigis määravaks selle kiriku liikmete arv kodanike hulgas. Nõnda on Eestis põhjendatult esiplaanil just EELK. Kuna usutunnistuse puudumine ei ole usutunnistus, pole Eestis ühtegi ametlikku agnostilist, ateistlikku, astroloogilist ega newage’likku institutsiooni, kellel oleks liikmeid kokkugi sama palju kui Eestis kristlasi või isegi luterlasi. Nõnda ei ole ka põhjendatud Kaarel Tarandi seisukoht: «Riigis, kus riigikirikut ei ole ja ateistidele kehtivad usklikega võrdsed vabadused, ei ole minu arvates mõistlik panna ateistidest kodanikke tarbetult sundolukorda: kui tahad osaleda riiklikul tseremoonial, pead osa võtma ka palvusest või vaimulikust laulmisest.»
Kas ilmalik-ateistlik tseremoonia poleks samuti diskrimineeriv kristlaste, muslimite, maausuliste suhtes? Kuidas saavutada õiglust ja samas talitada õigesti? Kuidas seista võrdsuse eest? Eestis ei ole seni olnud demokraatia põhimõtete vastane rahastada riigieelarvest erakondi vastavalt nende esindatusele riigikogus. Teame, et sellega on loodud peamiselt riigikogus esindatud erakondadele eeldused status quo säilitamiseks. Seda hoolimata tõsiasjast, et riigikogus on Eesti erakondadest esindatud vaevalt pooled. Kas see on võrdsus? Olukorra põhjenduseks tuuakse esile just erakonna liikmete arvu ja nende arvulist esindatust riigi esinduskogus. Samal ajal ei ole vähetähtis fakt, et ka kõikide Eesti erakondade liikmete arv kokku ei suuda ületada EELK ristitud liikmete arvu.
Riigikiriku puudumine pole sama mis kiriku lahutatus riigist. Ometi tõlgendatakse põhiseaduse sätet just nõnda. Kirik ei ole riigist lahutatud, ja vastupidi. Peapiiskop ei esinda riiklikul tähtpäeval kõneledes luteri kirikut kui institutsiooni, vaid usutunnistuslikult kõige arvukamalt määratletud Eesti Vabariigi kodanikkonda. Ta kõneleb neile, nende nimel ja nende eest!


Urmas Viilma,
kantsler

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)